SISUKORD Sissejuhatus.......................................................................................................................2 1. inimese areng.................................................................................................................3 2. elukaare etapid...............................................................................................................4 2.1. Looteiga ja sünd......................................................................................................4 2.2. Imikuiga..............................................................................................................
Sissejuhatus Elukaar on inimese elukäik sünnist surmani. Inimese muutused on kõige suuremad elukaare alguses ja lõpus. Elukaare alguses inimene hakkab arenema ja õppima. Elukaare lõpuosas hakkab toimuma taandareng. Kogu elutee võib joonistada kaarena. Iga inimene käib läbi kõik eluperioodid. Kõik eluperioodid moodustavad terviku. Igal eluperioodil on omad arenguülesanded ja probleemid. Inimese eluperioodid 1. Imikuiga : Esimene periood on imikuiga. See kestab sünnist kuni aastaseks saamiseni. Selle aja jooksul harjub imik maailmaga, kuhu ta sattunud on. Laps saab oma esimese kogemuse välismaailmast. Et laps õpiks usaldama, peab maailm olema sõbralik ja abivalmis. Teda mõjutavad ümbritsevad inimesed. Eriti just ema ja isa, ka vanemad õedvennad. Ennast ümbritsevate inimestega olles õpib imik
Inimese arenguetapid Looteetapp Sünd ja varane areng. Sünni ja järgmisse etappi ülemineku vahele jääb väga tähtis periood, mille märksõnadeks on: maailma avanemine, välise tajumine, keha tajumine, liikumine (1 eluaasta lõpp), kõne õppimine ja keeleline areng (1-2 a.), individualiseerumine ja mina teke (2-3 a.) Selle eluetapi märksõnadeks on: sotsialiseerumine, südametunnistuse aluse teke, Mudilase etapp (3-7 a.) väliste reeglite omaksvõtt, mängu suur tähtsus (psüühiliste pingete ja muude vaevuste korral võib abi saada mänguteraapiast) mängu kaudu tutvub laps ümbritseva
TiitelLeht Sissejuhatus Enesehinnang, nii nagu paljud muudki nähtused nt. armastus, häbi- ja süütunne, moraalsus ja muud, on seotud inimühiskonnas elamisega. Enesehinnang tähendab seda, kui kõrgelt inimene hindab oma väärtust ja tähtsust. Selles referaadis käsitlen teemasid, kuidas tekib enesehinnang, millest see langeb ning mil viisil seda tõsta. Enesehinnangu juured Alguse inimese enesehinnangule annavad suhted esimeste eluaastate kestel vanematega - ema ja isaga. Siis pole veel tegu mitte niivõrd enese võrdlemisega teistega, kuivõrd enesele äratundmise loomisega - "Kes ma olen, millised on minu oskused, anded? Milline ma olen - kas soovitud, vajatud, armastatud või vastupidi?". Suhete põhjal vanematega, mõjutatuna vanemate käitumisest, hoiakutest ja tunnetest, mida lapsele väljendatakse, hakkab lapsel ajapikku tekkima ka mingisugune suhe enese isikusse
silmatorkavalt erinevad. Selle ala pioneeriks on peetud Sir Francis Galtonit, kes pani aluse vaimsete omaduste mõõtmisele (Unt 2005: 9). 3 1. ANDEKUSE MÕISTE Andekust kui mõistet iseloomustab sama omadus mis paljusid muid humanitaar- ja sotsiaalteaduste valdkonda kuuluvaid mõisteid seda on raske määratleda. Saame eristada andekuse kõige olulisemaks peetud tunnuse, mis peaaegu alati on esindatud. See on inimese eeldus saavutada mingil ühel või ka mitmel alal silmapaistvaid tulemusi. Andekuse definitsioone võib jaotada tinglikult kahte rühma: ühed rõhutavad inimese algeid, potentse (mida enamasti on peetud sünnipäraseks), teised aga juba olemasolevaid võimeid, mis on aluseks silmapaistvate tulemuste saavutamisele (Unt 2005: 14). ,,Andekad on need lapsed, kes väljapaistvate võimete tõttu suudavad saavutada silmapaistvaid tulemusi
10. klass 22,01,07 Andekus kink või koorem? Kõik inimesed on mingis valdkonnas omamoodi andekad keegi oskab hästi süüa teha, keegi mängib mingit muusikainstrumenti. Need on oskused, mida saab õppida ja edasi arendada, kuid on olemas ka isikuomadused või oskused, mis väljendavad inimese käitumisviisi, mida võib samuti anneteks nimetada, näiteks külalislahkus, hea huumorimeel, positiivne ellusuhtumine. Kas aga oma andekust alati märgatakse? Kui olin väike, ei avaldunud minus veel mingeid erilisi andeid peale ilusa lauluhääle. Mu isa on rääkinud, et alati, kui ma laulsin, tuli mõnel kuulajal pisar silma. Varsti hakkasin huvi tundma klaverimängu vastu. Minu peamiseks mõjutajaks oli minu täditütar, kes samal ajal muusikakoolis käis
Andekad ja erivõimelised kui meie ühiskonna alustala nii võivad paljud meist arvata. Milline oleks olnud maailm, kui ei oleks olnud da Vinci't, Einstein'i, Mozart'it jt, kes andsid oma loominguga suure panuse ühiskonna arengule. Olen kindel, et ka praegu kasvab kodudes pisikesi geeniusi, kes suureks saades muudavad meie aru saamist maailmast, kuid selleks et see kõik nii läheks, tuleb neid nende kasvamise teel toetada ja suunata, sest muidu võivad nende anded kaotsi minna. Siin kohal ongi suur roll (eri)pedagoogidel, kes lapsega pea 25% tema elust kokku puutuvad, seda enam et praeguseks suunaks on pigem see et kool kasvatab/õpetab last, vanemad naudivad tulemusi või siis vastupidi, süüdistavad kõiges kooli ning õpetajaid. Kõige suuremaks väljakutseks pean motivatsiooni leidmist ja säilitamist, seda eelkõige andekatel lastel kuid samuti (eri)pedagoogidel endil, kuna andekad lapsed nõuavad oma kõrge
füsioloogilisi süsteeme, mis pole sellisteks eesmärkideks ette nähtud. Nii ka meie, valides vale ala, tegelikult purustame end. Kui tegeleme millegagi, mida armastame, siis kaotame ajataju. Selleks, et endale selline tegevusala leida, on kõige parem toetuda meile looduse poolt antud annetele. Need on olemas igaühel, kuid mitte kõik ei oska neid ära tunda. Kui miski on meile lihtne, me ei pea selle nimel pingutama, siis selles seisnebki meie loomulik anne. Anded võivad olla väga erinevad. Võib olla õnnestuvad hästi arvutused või laulude kirjutamine, tantsimine või joonistamine, kokandus või sortlikud harjutused, võib-olla on teil inimesetundmise anne või olete loomupäraselt helde. Oluline, et ande järgimine oleks meie hingele soodne, tekitaks õnnetunde ja me tunnetaksime oma individuaalsust. Väga sageli inimesed nurisevad selle üle, et nad on olukordade ohvrid ning süüdistavad
Kõik kommentaarid