Eheplaatina oli inimkonnale tuntud juba kauges minevikus. Muinas-Egiptuse XII dünastia ajast pärinevates kuldesemetes on kõrge plaatinasisaldus. Vanas Roomas arvati plaatina olevat plii erim (Plumbum candidum). 1557. a nimetas itaalia poeet Julius Caesar Scaliger plaatinat hispaaniakeelse plata (= hõbe) järgi hõbedakeseks e kassihõbedaks. Põhjalikult kirjeldas hispaanlasest maailmarändur don Antonio de Ulloa oma Lõuna-Ameerika reisil kogetud kullapesemist, mille käigus eraldati kuld ja plaatina. Plaatina oli kullast odavam. Et plaatina tihedus on lähedane kulla tihedusele, siis oli võimalik plaatinaga kulda võltsida, sulatades teda kullasse. Seepärast käskis kuningas oma dekreediga heita plaatina jõgedesse. 1750. a ilmus Inglise filosoofiakirjas William Watsoni ja William Brownriggi kirjutis "Poolmetallist nimega plaatina del Pinto". Seda loetakse esimeseks teaduslikuks artikliks plaatinast. Möödus veel paar aastat ja 1752. a soovitas Rootsi rahapaja
Kõik kommentaarid