Zanr ja vorm muusikas Zanr - Liik ( muusika, kunstiteose jne ). Vorm - Teose ülesehitus ( muusikateose, kunstiteose jne ). Ambrosiuse hümn - vabalt voolav, kaunistustega meloodia, värsstekst. Gregoriuse koraal - proosatekst. Sarnasused: Laulavad mehed, ladina keeles, lauldakse saateta ( a'capella ), kindla meetrumitta, ühehäälne, ( vaimulikud ). Organum - on üks vanemaid mitmehäälsuse ja ka polüfoonia liike ( organum on vaimulik ). Põhihääleks - Gregoriuse laul, mida dubleerib teine hääl kvardi, kvindi või oktaavi võrra kõrgemalt või madalamalt. Seda paralleelset laulmisviisi nim. paraleelorganumiks. 11. saj. teisel poole asendus see vaba organumiga, kus põhihääl on alumine. Mesmaatiline organum - Kaunistatud Motett - on Gregoriuse laulu baasil välja kujunenud ( 13. sajandil ). Motett on selline laul, kus alumisele häälele ( tavaliselt Gregoriuse laul ), lisati uute tekstidega ülemised hääled, need tekstid olid eri keeltes.
Zanr ja vorm muusikas (mõisted, 9. klass) Zanr muusikateose liik Vorm muusikateose ülesehitus Ambrosiuse hümn värsstekst, vabaltvoolav, kaunistustega meloodia Gregoriuse koraal korrapärane meetrum puudub, proosatekst, ühehäälne, saateta, ladinakeelne Organum mitmehäälne (põhihääleks Gregooriuse laul, teine hääl laulab kõrgemalt/madalamalt) Motett mitmehäälne, pillid saatsid, tekstid olid sageli eri keeltes Missa katoliku kiriku jumalateenistuse põhivorm, keeruline ülesehitus Reekviem surnute mälestuseks kirjutatud missa Protestantlik koraal ümberseatud tekstidega saksa rahvalaulud, ladina keelest tõlgitud ja kohandatud Gregoriuse koraalid Oratoorium ulatuslik kontserdteos solistidele, koorile ja orkestrile, sisu edastatakse ilma lavastuseta Passioon koorile, solistidele ja orkestrile kirjutatud teos, mille sisuks on Kristuse kannatused Kantaat mitmeosaline teos koorile ja solistidele või ainult koorile
2) courante – 3-osaline. Kiire prantsuse hüppetants 3) sarabande – aeglane 3-osaline. Pidulik hispaania tants 4) gigue – šoti hüppetants, kiireim osa 4. CONCERTO GROSSO – grupp soliste võistleb suurema orkestriga. Koosneb kolmest osast: kiire, aeglane ja kiire. Itaalia keeles suur kontsert, on esimene orkestrižanr, mängivad barokktrio ja suurem orkester, mis toetab väiksemat koosseisu lõiguti. 5. PRELÜÜD JA FUUGA – fuuga on polüfoonilise muusika tähtsaim vorm ning selle sissejuhatavat osa nimetatakse prelüüdiks, toccataks või fantaasiaks. Prelüüd - muusikalise teose sissejuhatus/eelmäng, Alates 19. sajandist võib prelüüd olla ka iseseisev muusikateos. Fuuga (ladina sõnast fuga 'põgenemine') on polüfooniline heliteos, mis on kirjutatud fuugavormis. 6. BACHI LOOMINGU ERIPÄRA: Tõsidus – Bach oli mõtiskleja, filosoof, eluprobleemide arutleja (aga teostes pole ajalookangelasi)
solist meloodiat orkestri saatel. Soolopillideks on kõige sagedamini viiul ja oboe. Instrumentaalkontserdi väljaarendaja ja kuulsaim looja oli Antonio Vivaldi. CONCERTO GROSSO See oli teos solistide grupile (tavaliselt barokktrio) ja orkestrile, kus orkester ühineb ansambliga lõiguti, et teda kõlaliselt täiendada. Concerto grosso suurim meister oli Itaalia helilooja Arcangelo Corelli. FUUGA Fuuga oli barokiajastu muusika tähtsaim vorm. See on mitmehäälne toes, milles hääled astuvad sisse üksteise järel iseseisvatena kindlate reeglite järgi. Nimetus tuleneb itaaliakeelsest sõnast fuga põgenemine (hääled justkui ajaksid üksteist taga). Tavaliselt eelnes fuugale sissejuhatava osana prelüüd, toccata või fantaasia. Fuugasid leidub enim barokiajastu klaviiri- ja oreli-, aga ka koorimuusikas. Suurima meisterlikkuse saavutas fuuga G. Fr. Händeli ja J. S. Bachi loomingus. Itaalia barokk Vokaalmuusika
harmooniapill (klavessiin, orel, lauto) Selline tehnika kuulus nii vokaal kui instrumentaalteoste juurde ning oli barokkmuusikale sedavõrd iseloomulik, et kogu ajastut muusikas on nimetatud ka generaalbassi ajstuks. Loodi enam juhtiva meloodiahäälega mitmehäälsust, kuid ka polüfoonial oli oma kindel koht, eriti saksa muusikas. Kuigi barokiajastul oli polüfoonia juba küllalt vanamoodne, kujunes just sellel ajal välja täiuslikem imitatsioonilise polüfoonia vorm muusikaajaloos fuuga(vorm) (fuga it k põgenemine) enamasti 25 häälne polüfoonia. Fuugavorm koosneb: ekspositsioon teema läbib järjest kõik hääled, vastavalt on fuuga algus ühehäälne, siis kahehäälne jne. kuni kõik hääled on teemaga sisse astunud (sarnane kaanoniga). keskosa toimub teema muutmine, repriis (kordus) teema alghelistikus. Fuugavormis võis olla nii vokaal kui instr teos või selle osa.
teos. Koosnes mitmest eri karakteriga lõigust. S. võis olla kirikumuusika teos või ilmalikuks esitamiseks mõeldud kammerteos. Looja ja suurim meister: Arcangelo Corelli. Instrumentaalkontsert: 3 osaline (kiire-aeglane-kiire) teos solisti(de)le ja orkestrile. Soolopillid tavaliselt oboe ja viiul. Concerto grosso: Teos solistide grupile ja orkestrile, kus orkesterühineb ansambliga lõiguti, et kõlaliselt täiendada. Suurim meister: Arcangelo Corelli. Fuuga: plüfoonilise muusika tähtsaim vorm, mitmehäälne teos, hääled astuvad sisse üksteise järel iseseisvatena. Nimetus it. k-st (fuga põgenemine). Sissejuhatav osa (enne fuugat): prelüüd/toccata/fantaasia. Fuugasid leidub bar. ajastu klaviiri-, oreli- ja koorimuusikas. Suurimad meistrid: G.Fr.Händel, J.S.Bach. Tantsusüit: Sonaadi ja kontserdi kõrval ints. muusika olulisim vorm. Eri karakteriga tantsude järgnevus. Kirjutati ansamblile, orkestrile, soolopillile. Saksamaal kinnistus 4 osaline süiditsükkel.
Kordamine IX klassile. 1. Tempo muusikapala kiirus 2. Dünaamika muusikapala helitugevuse muutumine 3. Zanr muusikateose liik 4. Vorm muusikateose ülesehitus 5. Liturgia jumalateenistuse kord 6. Hümn vaimuliku sisuga koorilaul või pidulik ülistuslaul 7. Intervall kahe heli omavaheline kaugus 8. Vaimulik muusika Jumalateenistuses kõlav muusika 9. Ilmalik muusika muusika väljaspool kirikut 10. Harmoonia helide tonaalne sobivus 11. Helistik kindla ulatusega piiritletud heliastmik, harilikult duur või moll-heliastmik, mis saab oma nimetuse põhiheli järgi. 12
ajavahemikus 1420-1460. Kujunes uudne muus.line keel, mille eelkäijaks oli prantsuse ars nova ratsionaalne kompositsioonitehnika, inglise muus. uudsed tertsilised kooskõlad ja itaalialikult laulev meloodia. Siit sai alguse polüfooniatüüp, kus ideaaliks sai kõigi häälte ühtsus ja harmooniline ühtesulamine. Hääled hakkasid üksteist jäljendades kasutama sarnaseid meloodiakujundeid, siit tuleneb tehnika nimetus imitatsiooniline polüfoonia. Selle viimistletuim ja ratsionaalseim vorm oli kaanon. Mad.maade vokaalmuus. puhul kasutatakse ka mõistet a- capella-stiil, mille all mõisteti võrdväärsete häältega ansamblipolüfooniat. Mad.maade stiili areng jagatakse viieks etapiks: · I pk tegevusaeg 1420-1460, nende tegevusajal kujunes uus stiil (selgelt liigendatud pehmeloomuline meloodia, tekstist ja tantsust mõjutatud rütmika, imitatsiooniline polüfoonia)
Kõik kommentaarid