NSVL lagunemine (2)

NSV Liidu lagunemine (1991): Perestroika hakkas tasahilju väljuma Gorbatšovi kontrolli alt juba 1987-1988.a.:

• võrreldes NSV Liidu keskvõimudega liikusid paljud liiduvabariigid (eriti Eesti, Läti, Leedu) palju kiiremas tempos
  
• senine sotsialistliku ühiskonna liberaliseerimispoliitika muutus kiiresti demokratiseerumiseks
  
• tekkisid alternatiivsed parteid ja poliitilised ühendused, mis olid suunatud Kommunistliku Partei võimumonopoli vastu
  
• paljudes liiduvabariikides valiti 1990.a. Ülemnõukogud, kes võtsid vastu suveräänsusdeklaratsioone (sisu- kohalikud seadused on NSVL seadustest ülimuslikumad)
  
• võeti vastu keeleseaduseid
  
• osa liiduvabariike keeldus alustamast ka läbirääkimisi liidulepingu uuendamiseks
  
• Eestis, Lätis ja Leedus viidi läbi referendumid iseseisvuse küsimuses
  
• kasvanud oli ka Vene Föderatsiooni tähtsus (eesotsas otsestel valimistel 1991.a. presidendiks valitud B.Jeltsin)
  
• üritades pidurdada NSV Liidu lagunemist kasutas valitsus ka relvajõudu (1989.a. Gruusias; 1990.a. Aserbaidžaanis; 1991.a. Lätis ja Leedus)
  

Kõik see õõnestas NSVL presidendi Gorbatšovi jalgealust juba sedavõrd, et NSVL lagunemine muutus päevade küsimuseks. Riigi kooshoidmiseks üritas Gorbatšov sõlmida liiduvabariikidega liidulepingu, millega nähti ette nende õiguste laiendamine.
Hoidmaks ära liidulepingu sõlmimist, tegid NSV Liidu senisel kujul säilimist toetavad vanameelsed jõud 1991.a. augustis riigipöördekatse (nn.augustiputš), mis kolinal läbi kukkus ning riigi lagunemist veelgi enam kiirendas (näiteks Balti vabariigid said hea võimaluse NSVL-ist lahkumiseks ja läänelt diplomaatilise tunnustuse saamiseks). 1991.a.detsembris kuulutasid alles jäänud