Erich Maria Remarque "Läänerindel muutuseta" peatükkide kaupa (6)

Erich Maria Remarque “Läänerindel muutuseta”
Neli meest, 19 aastased, ühest klassist sõtta läinud. Paul Brämer,
Albert Kropp – kõige nutikam.
Müller V – õpib palju.
Leer – meeldivad lõbutüdrukud.
Nende sõbrad: Tjaden – kõhn lukksepp , 19a, kompanii suurim söödik.
Haie Westhus – niisama vana turbalõikaja.
Detering – talupoeg , mõtleb aint oma talust ja oma naisest.
Stanislaus Katezinsky – salga peamees , visa, kaval, 40a.
Kantorek – oli nende klassijuhataja.
Kat – Katczinsky on asendamatu, sest tal on kuues meel. Ta on kõige kavalam, elukutselt kingsepp , ta on iga asja peale meister.

ptk.
Paljud olid surnud, ja kokaga vaieldi, et saaks teiste portsud ka ära süüa (150 asemel 80). Hea päev oli, sest lisaks saabus ka post. Käimla asendab kõrtsi, seal saab kuulujutte kuulda ja levitada, ka see häbi (koos sittumine…) on ära kadunud.
Esimese turmtule all varises kokku see maailmavaade, mida neile õpetatud oldi . Suri ka Josef Behm – paks, muhe poiss, kes ei tahtnud üldse sõtta minnagi.
Kemmerich on haiglas , suremas, ta kell on varastatud ja üks jalg amputeeritud. Sanitarile pakutakse suitsu, et ta Kemmerichile morfiumi süstiks. Kroppi, nagu mingil ajal igatüht, tabas rindešokk.. Kantoreki kirjas oli,e t nad on Raudne noorsugu. See ärritas noori, nad tundsid end vanadena…

ptk
Paul mõtlen oma kodule ja oma luuletustele, kirjutistele.. Enam ta ei tegele sellega. Vanematel meestel on, kuhu tagasi pöörduda, ent neil, noortel ei jõudnud elu alatagi, kui juba sõtta saadeti. Nende elud on tühjad, ent nad ei ole kurvad.
Nende silmis on ainult tõsiasjad õiged ja tähtsad – häid saapaid on harva leida, ning sanitaril on neid vähem vaja, seega Müller juba passis seal.
Kropp, Müller, Kemmerich ja Paul sattusid üheksandasse jakku , kõige julmema ülemuse juurde – allohvitser Himmelstoss , keda kutsuti