50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 6 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2008-05-20
Kuupäev, millal dokument üles laeti
58 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
luckymonca
Õppematerjali autor
Laura Koop, SH Stoikud või epikuurlased? Stoikude koolkonna rajas Zenon Kitionist (u 336264 eKr) ning tema mõttekaaslased kogunesid Ateena agoraal asuvasse sammaskotta, mida nimetati Stoa'ks millest tulenebki nimetus -stoikud. Peripateetikutelt laenati teadmiste põhiraamistik ja loohiline argumentatsioon; küünikutelt veendumus, et vähenõudlikkus elus teeb filosoofi sõltumatuks ja skeptikutelt mõte, et filosoofia ei saa rajaneda mõistelistele spekulatsioonidele. Tähtis on aru saada, mis on tõeline hüve ja mis on kurjus. Tõelised hüved on voorused: vaprus, mõõdukus, tarkus ja õiglus. Kurjus on pahed: argus, arutus, rumalus ja ebaõiglus. Sellesse, mis inimese tahtest ei sõltu (elu ja surm, tervis ja haigus, nauding ja kannatus, ilu ja inetus, jõud ja jõuetus, rikkus ja vaesus, kuulsus ja kuulsusetus) tuleb suhtuda neutraalselt, ükskõikselt, stoilise rahuga (külmavereliselt). Epikur
teoseid ei ole säilinud. Küll leidub Diogenes Laertiose (III sajand p. Kr.) raamatus Kuulsate filosoofide elu ja arvamused kolm Epikurosele omistatud kirja, milles esitatakse tema filosoofiliste arusaamade ülevaade. Oluliseks allikaks Epikurose vaadete kohta on ka rooma luuletaja Lucretiuse (I sajand e. Kr.) poeem De rerum natura (Asjade loomusest), mis annab üksikasjaliku, eeldatavasti Epikurose enda tekstidele toetuva ülevaate tema füüsikast. Diogenes Laertiose järgi olevat Epikuros liigendanud filosoofia kolme distsipliini: kanoonika, füüsika ja eetika. Epikuurlaste kanoonika. See termin tulenevat Epikurose teosest Kanon (mõõdupuu, mastaap), milles Epikuros esitab oma epistemoloogilisi arusaamu. Ta kõneleb seal kolmest “tõe kaanonist”, niisiis, tõe “mõõdupuust” või kriteeriumist. Nendeks on tajud ( aistheseis), “ettehaaramised” (prolepseis) ja afektid (pathe). Kaanon on instrument millega saab kontrollida arvamuste tõesust või väärust, nii nagu
üksikisik epikuurlasi võiks nimetada individualistideks. Epikuurlaste arvates oli inimene tekkinud õnneliku juhuse läbi ja seisab koos juhuslike aatomite kompleksist. Peale selle eelistasid nad loomulikke seletusi üleloomulikele. Tähtsaim vooustest on arukus, mis vabastab inimese eelarvamustest ja rahutukstegevastest ning tühiseks kujutlustest ja soovidest, mille täitmine on võimatu ja mis seepärast inimese meelerahu häirivad. Epikuros leidis, et hea elu poole tuleb püüelda just nimelt selles maailmas, kuna ühtegi teist ei ole. Epikurose arvates oli hea elu vaba, lihtne ja mõõdukas. Epikuros ja tema järgijad elasid lihtsat elu. Epikuurlaste arvates oli inimene tekkinud õnneliku juhuse läbi ja seisab koos juhuslike aatomite kompleksist. Peale selle eelistasid nad loomulikke seletusi üleloomulikele. Zeno Citiumist uskus, et maailm on korraldatud vastavalt jumalikule plaanile ning kõik, mis looduses
Rooma filosoofia erinevus Kreeka filo. Roomas ei olnud filo enam teaduste teadus. Paljud teadusharud lõid filo lahku: retoorika, loogika; põhiliselt pöörati tähelepanu eetikale. Üritati filo rakendada igapäevasesse ellu. Filo eesmärk oli anda õpetus õnnelikuks eluks. Rooma filosoofid olid Kreeka päritolu; hakati otsima religiooni aseainet. Tekkis religiooni filo. Tuntumad koolkonnad: stoikud, epikuurlased, skeptikud, epleptikud, küünikud, uus-platonistid, religiooni filo. Stoikud - Selle koolkonna üks rajajaid oli Xenon. Koolkond jaguneb: vanemad ja uuemad stoikud. Vanemad stoikud alustasid juba Rooma Vabariigi ajal (4.-2.saj eKr). Xenon sai oma õppeasutuse. Ta propageeris äärmist kokkuhoidlikkust. Xenon leidis, et igal ini on oma aeg maailmas, kui see saab läbi, siis peab ta sooritama enesetapu. Uuta stoikude kuulsamaid esindajaid oli Seneca. Ta oli väga mitmekülgne Rooma õpetlane: kirjanik, poliitik, filo. Kirjutas palju raamatuid. Ta oli ka Rooma keisri Nero,
küll juba varem erandiks) asendus individualistlikuga. Põhimõtteks sai, et inimene peab vabanema kõigest välisest, sest see on ebakindel ega sõltu temast, ja saavutama sisemise rahu. Samal ajal arenesid hoogsalt üksikteadused, eriti Aleksandrias, kus filosoofia edusammud olid tühised. Ateena jäi veel kauaks tähtsaks filosoofia keskusena, see oli viimane märk tema möödunud hiilgusest. Aristotelese järgseist koolkondadest on mainimisväärne eelkõige epikuurlaste koolkond. Epikuros, klassikajärgse filosoofia suurim materialist, jätkas Demokritose ja kürenaikute suunda. Tema tunnetusteooria on sensualistlik, natuurfilosoofia atomistlik. Atomistlikus õpetuses tegi ta olulise muudatuse: väitis, et vabal langemisel tühjas ruumis kalduvad aatomid sirgjoonest pisut kõrvale (deklinatsioon). See põhjuseta hälve sai inimese tahtevabaduse natuurfilosoofiliseks põhjenduseks. Inimese ülimaks hüveks pidas Epikuros
-voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus-õiged arusaamad sellest,mis on hüved -tõeline hüve on see, mis on seesmiselt,loomu poolest hea: #tervis,nauding,ilu,tugevus,rikus,kuulsus ja kõrge sünnipära-väärtus sõltub kasutamisest #voorused(õiglus,mõõdukus,julgus) on seesmiselt head -Õnn tähendab kindlust hõve omamises, ent ainult tõelise hüve omamises saab olla kindel -Järeldus:õnn ja voorus on kattuvad mõisted Epikuurlaste vastus (kreeka filosoof Epikuros järgi) *Probleem:kas rattale tõmmatud vooruslik inimene on õnnelik? *Epikuurlased:ainus tõeline hüve on nauding (vastand-valu) *Õnn ei ole maksimaalne nauding, vaid eriline naudingutunne- ataraxia(hingerahu),mis seisneb valu ja vaimse rahutuse puudumises *Selline seisund saavutatakase vaid vooruse läbi: -häid sõpru -ihade ja ootuste piiramist, et vältida pettumusi *Kas poliitik saab olla õnnelik? Vahekokkuvõte: *Erinevad arusaamad sellest, kuidas õnne mõista
Epikuurlus või stoitsism? Epikuurlus ja Stoitsism olid kaks filosoofia koolkonda, mis õitsesid antiik-Kreekas. Epikuurlus väidab, et ainus hea asi maailmas on nauding. Stoitsism aga väidab, et õnnelik elu eeldab ükskõiksust kõige suhtes peale vooruse. Elada tuleb kooskõlas loodusega, mille seadused määrab maailmamõistus. Epikuurluse asutaja Epikuros sündis aastal 342/341 eKr Samoses. Ta oli Demokritese pooldaja, ning aastal 310 asutas Lesbose saarel filosoofia kooli, mille viis aastal 306. Ateenasse, kus seda hakati nimetama aiaks ning Epikurose õpetust "aiafilosoofiaks". Stoitsismi rajas Zenon Kitionist kolmanda sajandi eKr esimesel poolel. Alates umbes aastast 301. eKr õpetas Zenon oma filosoofiat Ateenas. Zenoni ideed olid edasi arendatud küünikute omadest.
ka vaba armastust ning käsitlesid iseendid pigem maailmakodanike kui mingi konkreetse riigi kodanikena. Epikurism (või epikuurlus) ja stoitsism Epikuurlus ja stoitsism olid vastuseks skeptikute ja küünikute väidetele, et filosoofial ei olevat igapäevaelu kohta midagi mõistlikku öelda. Mõlemad suunad olid pühendunud inimeste moraalse tegutsemise ja käitumise teemale ning mõlemad tuginesid empiirilisest maailmast saadavatele kogemustele. Epikuurlus Epikuros (ca 341-270 e. Kr.) tugines oma filosoofias Demokritose atomismile, kuid eitas tollele omast determinismi. Epikurose järgi ei kaotavat aatomid, millest inimene koosneb, kunagi oma võimet vabalt liikuda; seega postuleeris ta vaba tahte olemasolu. Ta nõustus Demokritosega selles, et pärast surma ei ole mingit elu, kuna ka inimese hing koosnevat vabalt liikuvatest aatomitest, mis pärast surma lihtsalt kõik laiali pudenevad. Aatomid ei tekkivat ega hävivat kunagi, nad üksnes paigutuvad
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid