sajandi lõpul ning on siiani populaarne filosoofiasuund tänapäeval. Kõige tuntumaks esindajaks oli muidugi Charles Peirce, kuid pragmatismi uuendaja esiisaks võib kindlasti ka ära märkida Richard Rorty. Rorty oli see mees, kes üritas inimesi pragmatismist uut moodi mõtlema panna, öeldes, et asju tuleb vaadelda sellisena nagu nad on, realistlikult mõeldes. Samas väidab mees, et ta mõistab ainult tõde, mis on teoreetiliselt korrektne. Koostatud referaadis annan ülevaate pragmatismi mõistest, pragmatismi tõeteooriast ning kirjeldan ka pragmatismi uuest voolus, mille nimeks on neopragmatism ehk uus pragmatism. Töös annan ka lühikese ülevaate pragmatismi esiisadest eluloost- 1 MIS ON PRAGMATISM? Pragmatism on ainus Ameerikas sündinud suur filosoofiavool. See tõesti vastabki mitmes mõttes üldisele ettekujutusele ameeriklaste pragmaatilisest mõtteviisist. Alustades juba nimetusest pragma, mis tähendab kreeka keeles tegutsemist, tegu (samast juurest on pärit
Rääkigu keegi näiteks, et nägi eile tiivulist siga üle Eesti lendamas. Ma ei saa kontrollida väite vastavust faktiga, sest väidetav sündmus toimus eile, kuid ma saan võrrelda väidet olemasolevate seisukohtadega. Siiani pidasin tõeks, et sigadel tiibu pole ning seetõttu võiks väite kuulutada vääraks. Teine võimalus on, et nüüdsest hakkan uskuma lendavate sigade olemasolusse. Nii ühel kui teisel juhul hoolitsen oma seisukohtade kooskõla eest. Pragmatismi tõeteooria kohaselt on tõesed uskumused, mis n-ö töötavad. Tõesed on uskumused, millest lähtudes saab sihipäraselt tegutseda. Näiteks on uskumus, et pärnaõietee ravib külmetushaigusest terveks tõene siis, kui sellest lähtudes (st pärnaõieteed juues) inimene saabki terveks. Pragmatismi kohaselt on tõde alati praktiline. Praktiliseks tulemuseks ei tarvitse aga olla mingi käegakatsutav asi, selleks võib olla ka näiteks emotsionaalne rahuldus, heaolu vms. Näiteks
Pragmatismi tõekontseptsioon Antud artikli põhiväide: Tõesed ideed on need, mida me saame omaks võtta, kehtestada, tõendada ja verifitseerida. Mingi idee tõesus ei ole selle loomuomane tardunud omadus. Tõde on see, mis ideega juhtub. Sündmused teevad selle tõeseks. Selle tõesus ongi tegelikult sündmus, protsess: nimelt selle verifitseerimise verifikatsiooni protsess ise. Selle kehtivus on selle kehtestamise protsess. Pragmatismi tõeteooria kohaselt on tõesed uskumused, mis n.ö töötavad. Tõesed on uskumused, millest lähtudest saab sihipäraselt tegutseda. Näiteks on uskumus, et peavalurohi võtab meil peavalu ära, kui peale tableti võtmist peavalu kaob. Pragamatismi kohaselt on tõde alati praktiline. Praktiliseks tulemuseks ei tarvitse aga olla mingi käegakatsutav asi, selleks võib olla ka näiteks emotsionaalne rahuldus, heaolu vms. Näiteks
2. seminar filosoofia üldkursuse raames. Tekst: James, W. Pragmatismi tõekontseptsioon -- Akadeemia. --Nr. 8/1997 -- Lk. 1702- 1721. Abistavad küsimused: 0. Mis on Jamesi teksti uurimisprobleem ning taotlus? 1. Mille omadus on Jamesi arvates tõde? 2. Milles seisneb pragmatistide ja intellektualistide tüliküsimus tõe defineerimisel? Millise loengul õpitud tõeteooriaga James vaidlusse astub? 3. Sobivuse probleem "mittekopeerivate" ideede puhul (kella näide). 4. Milles seisneb Jamesi järgi intellektuaalse hoiaku epistemoloogiline inertsus. 5
Erinevus seisneb selles, et vastavusteooria koha pealt on tõene väide, mis on kooskõlas Teoreetilise filosoofia alla käivad: *Metafüüsika (kr üle, loodus). Alaosad tegelikkusega. Koherentsusteoorias on tõene väide, mis on kooskõlas teiste väidetega ontoloogia ja vaimufilosoofia `Metafüüsika' halvustavas mõttes: tõestamatu, spekulatiivne 6.Iseloomustage lühidalt pragmatismi tõeteooriat. ja hämar teoorialoome. Mõnikord defineeritakse metafüüsikat kui olemise õpetust, Ta on Pragmatismi tõeteooria kohaselt on tõesed uskumused, mis n-ö töötavad. Tõesed on ontoloogiaga tihedalt põimunud. Ontoloogiat nimetatakse vahel metafüükikaks, kuna enamus uskumused, millest lähtudes saab sihipäraselt tegutseda. Näiteks on uskumus, et pärnaõietee ontoloogilise küsimusi ja vatuseid on metafüüsilised
PRAGMATISM Pragmatism (kr pragma ‘tegu, tegutsemine’) pärineb USAst, kus ta tekkis 19. sajandi 70. aastatel. Pragmatismi nimetatakse ka ameerikalikuks filosoofiaks, sest see väljendab teoreetilisel tasandil miljonite ameeriklaste tegelikku ellusuhtumist. Pragmatismi rajas USA filosoof ja loogik Charles Sanders Peirce (1839–1914), kelle teosed ei leidnud paraku kõlapinda. USA psühholoog ja filosoof William James (1842–1910) oli see, kes populariseeris pragmatismi seisukohti ning tegi nii uue filosoofia kui ka Peirce’i nime kuulsaks. Ühel heal päeval avastas aga Peirce, et see, mida James nimetas pragmatismiks, ei olnud üldse enam see, millega tema nõustunuks. Nii nimetaski Peirce 1905. aastal selge vahetegemise eesmärgiga oma arusaama ümber pragmatitsismiks (ingl pragmaticism). Terminit pragmaatiline usk (sks pragmatischer Glaube) võib kohata juba saksa filosoofil
tegelikkusega. Kõnekeeles väljendudes: tõtt räägib see, kes räägib, nagu asjad tegelikult on. Korrespondentsiteooria viga on see, et seda on raske defineerida, mis on tegelikkus. Pragmatismiteooria järgi on tõesed need uskumused, mis "töötavad", millest lähtudes saab sihipäraselt tegutseda, mis ennast õigustavad. Tõesed on need protsessid, mis reaalselt aset leiavad, isegi kui pole üldtunnustatud väidetega kooskõlas. Pragmatismi kohaselt on tõde alati praktiline. Praktiliseks tulemuseks ei tarvitse aga olla mingi käegakatsutav asi, selleks võib olla ka emotsionaalne tulemus. Näiteks on usk sellesse, et elu väärib elamist, tõene siis, kui sellest usust lähtudes inimene tunneb elust rahuldust. Pragmatist ei nõua taoliselt juhtumilt teoreetilist tõestust, et elu tõesti väärib elamist. Vead: inimtunnetusel on raske haarata ja üldistada kõiki tegelikkuses asetleidvaid sündmusi. Kõik oleneb taustsüsteemist
Eetilist relativismi võidakse põhjendada ka sellega, et pole olemas objektiivseid standardeid, mis rakenduksid kõikidele inimestele igal ajal ja igal pool, kuna kõik standardid on sõltuvad väärtustest, väärtused aga erinevad kultuuriti. Eetiline relativism kutsub üles tolerantsusele. Eetilisel relativismil on kaks põhilist alatüüpi: konventsionalism ja subjektivism. Vt ka objektivism; absolutism. 9) Tõde: tõe korrespondentsiteooria, pragmatismi tõeteooria, tõe koherentsuseteooria (Meos, 56-64) Tõe vastavusteooria ehk korrespondentsiteooria (ld co 'koos', respondere 'vastav olema') kohaselt on tõene väide, vastavuses tegelikkusega. Kõnekeeles väljendudes: tõtt räägib see, kes räägib, nagu asjad tegelikult on. Vastavusteooria on argimõtlemisele kõige lähedasem ning seetõttu tundub ta ka ehk kõige loomulikum. Raske on aga lahti seletada, mida tähendab 'vastavus tegelikkusega'. Väide
Kõik kommentaarid