Tsiviliseeritud maailmas seltskonnatantsuks arenenult on tants oma esialgsed funktsioonid kaotanud ning kujunenud üheks levinumaks kultuurse puhkuse vormiks: ta on saanud rõõmsate ühiskondlike ja perekondlike sündmuste tähistamise endastmõistetavaks koostisosaks, noorte kokkutulekutel aga otse kohustulikuks.Viimase sajandi kogemus näitab, et keskmine eestlaneei ole eriti tantsulembene. Kuid siiani on Eesti kultuuritarbija eelistanud tantsuetendustele muusikaüritusi. Võib spekuleerida, et taoline suhtumine on eestlastele möödunud sajanditest külge jäänud. Raske töö kivistel põldudel või merel ja vähene päikesevalgus, mida peamiselt töötegemiseks kasutati, ei jätnud rahvale palju aega tantsulöömiseks. Teadlikum ajajärk rahvatantsu ajaloos algas 19. sajandi keskel, mil rahvusliku ärkamise ja etnilise püsimajäämise tagatisena tähtsustati omakeelse kõrgkultuuri rajamist
EESTI RAHVAMUUSIKA 1. Folkloor Laulud, jutud ja kombed sõltuvad aegadest ja inimestest. Igas inimrühmas on väljakujunenud tavad. Inimeste elu ja tegevusega läbi põimunud traditsiooniline vaimuilm ja -looming ongi nende folkloor. Sõna folkloor võttis 1846. aastal kasutusele inglise õpetlane William J. Thoms (ingl folk rahvas, lore teadmine, tarkus). Folkloor ehk rahvaluule on kultuuriliselt kokkukuuluva rühma pärimus.
Kõik kommentaarid