äärmuseni priiskav absoluutne monarhia(Louis XIV 1661 1715), õukonna elulaad nõudis palju raha. Kolooniatest saadav rikkus voolas Euroopasse, et rahuldada kõrgklassi üha aplamaks muutuvaid ambitsioone. Toimusid monarhiavastased kodanlikud revolutsioonid Inglismaal ja Madalmaades. Ühiskond kääris. Barokk-kultuur oli dünaamiline ja rahutu. Portugalikeelne sõna barocco tähendab lopergust pärlit (midagi kummalist, tavatut). Vastandina renessansi harmoonialisusele iseloomustavad barokiajastu muusikat ja kunsti dünaamilisus, rahutus, liialdused, teatraalsus. Barokkmuusikast sai publiku emotsionaalne mõjutusvahend. Ei piisanud enam sellest, et laulja esitas kurvalt kurba laulu, vaid eesmärk oli publik nutma panna (17. sajandi filosoofi Rene´ Descartes´i rajatud afektiõpetus inimese tundeseisundeist). Heliteos pidi algusest lõpuni püsima ühes emotsionaalses seisundis (pidev pinge, ülim õnneseisund vm). Puudus muusika sisemine areng.
orkestrile. Kiiretes osades vahelduvad orkestri- ja soololõigud, aeglases osas mängib solist meloodiat orkestri saatel. Soolopillideks on kõige sagedamini viiul ja oboe. Instrumentaalkontserdi väljaarendaja ja kuulsaim looja oli Antonio Vivaldi. CONCERTO GROSSO See oli teos solistide grupile (tavaliselt barokktrio) ja orkestrile, kus orkester ühineb ansambliga lõiguti, et teda kõlaliselt täiendada. Concerto grosso suurim meister oli Itaalia helilooja Arcangelo Corelli. FUUGA Fuuga oli barokiajastu muusika tähtsaim vorm. See on mitmehäälne toes, milles hääled astuvad sisse üksteise järel iseseisvatena kindlate reeglite järgi. Nimetus tuleneb itaaliakeelsest sõnast fuga põgenemine (hääled justkui ajaksid üksteist taga). Tavaliselt eelnes fuugale sissejuhatava osana prelüüd, toccata või fantaasia. Fuugasid leidub enim barokiajastu klaviiri- ja oreli-, aga ka koorimuusikas. Suurima meisterlikkuse saavutas fuuga G. Fr. Händeli ja J. S. Bachi loomingus.
zizzle BAROKIAJASTU MUUSIKA ( 17.SAJ-18.SAJ I pool ) Barokk-kultuur oli dünaamiline ja rahutu.Iseloomulik oli barokiajastu muusikale dünaamilisus, rahutus, liialdused ning teatraalsus. Barokkmuusikast sai publiku emotsionaalne mõjutusvahend. Ei piisanud enam sellest, et laulja esitas kurvalt kurba laulu, vaid eesmärk oli publik nutma panna. Heliteos pidi algusest lõpuni püsima ühes emotsionaalses seisundis (pidev pinge, ülim õnneseisund vm). Puudus muusika sisemine areng. Barokiajastu muusika oli senisest õukonnakesksem. Õukond tellis muusika, organiseeris kuulamise ja tasustas muusikuid
Rakke Gümnaasium Barokk muusika Triin Alatsei 9.kl 2009.a. Sissejuhatus Barokk-kultuur oli dünaamiline ja rahutu. Portugalikeelne sõna barocco tähendab lopergust pärlit (midagi kummalist, tavatut). Vastandina renessansi harmoonialisusele iseloomustavad barokiajastu muusikat ja kunsti dünaamilisus, rahutus, liialdused, teatraalsus. Barokkmuusikast sai publiku emotsionaalne mõjutusvahend. Ei piisanud enam sellest, et laulja esitas kurvalt kurba laulu, vaid eesmärk oli publik nutma panna Heliteos pidi algusest lõpuni püsima ühes emotsionaalses seisundis. Puudus muusika sisemine areng. Muusikalise baroki kodumaa oli Itaalia, kus kujunes enamik uusi zanre, ning sealt pärit muusikud andsid tooni kõikjal Euroopas
monoodia: meloodiaga käib kaasas harmooniasaade) Barokk on stiil, mis oli iseloomulik 17. ning osalt 16. ja 18. sajandi Euroopa arhitektuurile, kujutavale kunstile, muusikale ja ilukirjandusele. Järgnevalt tulebki juttu barokkiajastu muusikast. Sõna barocco on pärit portugali keelest, kus ta tähendab ebakorrapärast, lopergust pärlit. Baroki nimetus võib tuleneda ka itaalia keelest, kus barocco tähendab eriskummalist ja veidrat. Barokiajastu muusika oli senisest õukonnakesksem. Õukond tellis muusika, organiseeris kuulamise ja tasustas muusikuid. Barokk kasvas välja renessenassist. Barokk taotleb rahutust ja liikumist, vormide mitmekesisust ja kontrasti. Barokkile on iseloomulikd jooned tundeküllasus, jõulisus, emotsionaalsus, dünaamiline energia, lopsakas dekoratiivne külluslikkus ning musitseerimisrõõm. Barokk süvendas inimese elutunnetamist. Barokkile ei ole omane mõistuspärasus,
meloodiapilli ning basso continuo, mis kujutas endasid katkematut bassihäält. Viiul muutus tähtsaks ansambli-ja soolopilliks. Veel võeti kasutusele haamerklaver. Tähtsamad meloodiapillid olid viiul, oboe, plokkflööt.Orkestrimuusika sai populaarseks. Barokkorkester, mis kasvas väljas barokktriost, oli tavaliselt neljahäälne. Orkestrid esinesid õukondades.Populaarseks sai homofoobiline mitmehäälsus. Vokaalmuusikas kasvas teksti osatähtsus. Barokiajastu vokaalmuusika 1. Soololaul- retsitatiiv. Kõnelähedane laul, arenes varabaroki laulvast deklamatsioonist. 2. Aaria- lauldi alguses ainult lauto, basso continuo pillirühma või mõne suurema ansambli saatel. Oli alates tantsurütmilisest salmilaulust kuni luuletekstina vormitud soolomadrigalini. 3. Da capo aaria- koosnes kolmest erinevast lõigust. Sai ainuvalitsejaks 17. Sajandi Itaalia vokaalmuusikas. Uued zanrid veel: 4
Barokk kultuur oli dünaamiline ja rahutu. Muusikat iseloomustavad dünaamilisus, rahutus, liialdused ja teatraalsus. Emotsionaalne mõjutusvahend- ei piisanud enam sellest, et laulja esitas kurvalt kurba laulu, vaid eesmärk oli publik nutma panna. Kontsertstiil - muusika väljus väikesest koosmusitseerivast ringkonnast suure publiku ette. Vastandina renessansiajastu muusikale (kirikumuusika oli jumalateenistuse funktsionaalne osa, seltskonnamuusika mõeldud koos mängimiseks või tantsimiseks) oli barokkmuusika mõeldud pingsaks kuulamiseks. Instrumentaalmuusika- muusika., mida esitavad muusikainstrumendid. Cremona koolkonna viiulimeistrid- Amatid, Guarnierid, Antonio Stradivari. Barokktrio- viiul, vioola, tsello(basspill). Barokkorkester- kaks võrdse tähtsusega viiulirühma, harmooniatäiteks vioolade rühm ja basso continuo, mida mängiti vastavalt vajadusele mitme pilliga, nt. Tsello, kontrabass, fagott jm. Homofoonia- mitmehäälsuse alaliik, kus hääled jagunevad juh
Kirikukantaadid kasvasid välja 17. sajandi kirikukontserdist. Need koosnesid mitmest osast ning neid esitasid solistid, instrumentaalansambel ja koor. Saksamaal sai kantaadist luterliku jumalateenistuse lahutamatu osa. Kirikukontsert 1602 ilmus Lodovika Viadana kogumik "100 kirikukontserti", mis sisaldas kontsertmotette basso continuo saatel. Algul mängisid neid õukonnakapellid, kirikusse jõudsid teosed 16-17. sajandi vahetusel Veneetsias. Barokiajastu kirikukontserte esitasid solistid, koor ja orkester. Neis oli tugevaid ooperimuusika mõjutusi nagu nt. Virtuoossed sooloosad ja värvikad orkestri vahemängud. Kuid säilinud olid ka vanapolüfoonilise stiili võtted. Need kaks stiili eksisteerisid Itaalia kirikukontserdites kõrvuti 17. sajandi lõpuni, kuid ooperi mõju aina kasvas. Oli ooperi mõjutustega üks stiil ja teine stiil polüfooniline.
Kõik kommentaarid