jahtimiseks. Sel ajal polnud talvel lund ja ei leitud jälgi üles. 20-30ndatel polnud Eestis hundiprobleemi. Karu - pruunkaru (Ursus arctos) Karudeliike on kokku 7. o Jääkaru – maailma suurim kiskja o Pruunkaru o Baribar ehk must karu o Tiibeti karu ehk kaeluskaru o Bellkaru o Malai ehk päikesekaru Karu on Soome rahvusloomaks. Eesti looduses kõige ohtlikum loom. Välimus 200-250 kg kaalub isakaru, emakaru alla 200 kg. 0,5 aastase karu jälg on umbes 4-5 cm pikkune ning sarnaneb mägrale. Kui kõrval on suur käpajälg, siis on tegu emakaruga. 10-12 cm, siis on tegu 1,5 aastase karuga. 12-13 cm on emakaru jälg, 15-17 cm isakaru keskmine jälg. 18- üle 20 cm on tegu üle 300 kg kaaluva karuga. Mida põhjapoole seda suuremad ja kiskjalikumad karud on.
Praeguseks on tema arvukus kahanenud Põhja-Ameerikas ja Lääne-Euroopas. Talvel elavad hundid kindlal maa-alal, mille piire pidevalt kontrollitakse ja märgistatakse kutsumata külaliste eest. Suurtele sõralistele peetakse jahti terve karjaga. Ajujahi taktika kasutamisel on osa karja liikmetest jälitaja rollis, teine osa aga varitseb parajat hetke ründamiseks. Elupaigana väldib hunt lausmetsa ja eelistab avamaastikku, kuna sealsed küttimistingimused on paremad. Eesti alad on aga enamasti kultuuristatud ja hunti võib rohkem kohata võsastikes ja rabades. Koobas rajatakse veekogu äärde looduslikku varjulisse paika, harva kaevatakse koobas ise. Välimus - Hunt on 110–160 cm pikk ja 85 cm kõrge. Hunt kaalub 30–50 kg (Eesti rekord on 62 kg, maailmarekord 78 kg). Saba on 35–50 cm pikk. Hundile iseloomulikud välistunnused on enamasti hallikas karv, kikkis kõrvad, viltused kollakad silmad ja hüppeliigeseni ulatuv kohev saba, mis pole kunagi rõngas
siis ka lehtpuude ja põõsaste võrsetest pungadest ja koorest, sageli kahjustab noori viljapuid. Närilised on imetajate kõige liigirohkem, vormikirevam ja laiemalt levinud selts. Enamasti on nad väikesed ja lühikeste jäsemetega, neile on iseloomulik kahe paari kogu elu kasvavate peitlitaoliste lõikehammaste olemasolu, mistõttu nad peavad kogu aeg midagi närima. Näriliste hulka kuuluvad nt orav, lendorav, kobras, hiired, rotid, hamstrid jt. Närilised on taimtoidulised ja seetõttu on paljud neist metsa- ja põllumajanduse seisukohast kahjurid. Kobras (Castor fiber) on Euroopa suurim näriline, kes rändas Eestisse juba ligi 10000 aastat tagasi, kuid hävis siin ja kogu Baltikumis liigküttimise tagajärjel 19. sajandil. Taas asus(tati) Eestisse eelmise sajandi 50-ndatel aastatel. Koprad on poolveelise eluviisiga, vees ujumiseks on tal tagajäsemete varvaste vahel ujunahk ja lapikut saba kasutab ta tüürina
Tiina Elvisto Eesti elustik & elukooslused 2011/2012 õppeaasta Tallinna Tehnikakõrgkool KORDAMISKÜSIMUSED 1. Kuidas eristada metsa, niitu, puisniitu ja sood? Mets on ökosüsteem, mille peamise rinde dominandid on puud. Puistu liituvus > 0.3. Puisniidud on regulaarselt niidetava rohustuga hõredad looduslikud puistud. Väljanägemiselt ja ökoloogilistelt tingimustelt sarnanevad puisniidud parkidele, ent puisniidud on tunduvalt
Nende ülesanne on ulukile järgi joosta, kinni püüda ning maha murda. Kasutatakse avamaastikel, metsas võivad joosta end surnuks.. Aasias üks olulisemaid jahikoeri. Meil nüüdseks jahindusliku tähtsuse minetanud. Peeti jahti jänestele, rebastele, huntidele ja väikestele sõralistele steppides. Välimuselt suured ning saledad koerad, kehaehitus on timmitud väga kiireks liikumiseks. Ajavad koerad, hagijad (vene, vene laiguline, eesti ja soome hagijas) Hagijad on loodud ulukite jälitamiseks häälega, et kütt võiks õigel ajal ja õiges kohas uluki tabada. Jälgi ajavad aeglaselt. Ajamise kiirus oleneb lõhnatundmisest ja kogemustest. Hagijad on rahulikud, asjalikud, visad, vastupidavad ja varaküpsed koerad. Nad pole liiga tihedalt seotud peremehega, mis võimaldab neid vajadusel teistelegi laenata. Kasutatakse jänese, rebase, ilvese ja isegi hundijahil
"metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm) Kasvukoha järgi jagunevad puisniidud Eestis järgmiselt: 1. Lääne- ja Põhja-Eestis peamiselt lubjarikkal mullal paiknevad puisniidud 2. Ida-, Kesk- ja Lõuna-Eestis happelisel mullal paiknevad puisniidud 3. Lammipuisniidud Praeguseks on nad peaaegu kõikjalt kadunud - hävimiseks piisas mõnest aastakümnest. Eesti puisniitude allesjäänud osake vastab vahest ühe endise Lääne-Eesti küla puisniitude pindalale(http://www.botany.ut.ee/lectures/poollooduslikud1.pdf) (http://www.smt.edu.ee/materjalid/puisniit4) Eriti väärtustatud on puisniit: 1. kui kultuuripärand ja traditsioonilise talumaastiku lahutamatu osa; 2. kui liigirikas poolooduslik kooslus, mitmekesise ja kohati haruldase taimestiku ja loomastikuga; 3
-järsu rabarinnakuga -kumer -keskosa tasane -vee äravool hea -vesi liigub raba servas -puisrabad -keskel lageraba, puud rabanõlvadel -hanevits -raba-jänesvill Soode teke 1)Järvede kinnikasvamisel -põhjast ja pealt üheaegselt - ~1/3 Eesti soodest 2)Maismaa soostumine -põhjast - ~2/3 Eesti soodest -pealt -kestev veerohkus Soode tüübid Eestis: madalsoo – siirdesoo – raba Madalsoo Raba e. kõrgsoo -üleminekukooslus -57% -31% madalsoolt rabale
Seetõttu saavad siin kasvada taimed, mis taluvad suvist kuivaperioodi kahjustusteta. Hõre puurinne varjutab alustaimestikku vähe ning seetõttu leiame loometsades kõrvuti kasvamas kuivalembeseid taimi - leesikas, kassikäpp, nõmm-liivatee ja lubjalembeseid niidutaimi - lubikas, angerpist, hobumadar, nurmenukk, aga ka laialehiste viljakate muldadega metsade taimi - sinilill, ussilakk, longus helmikas, sulg-aruluste. Loometsad on Eestis levinud saartel, Loode- ja Põhja-Eesti paealadel. Eesti metsadest moodustavad loometsad 3%. Puistute tootlikkus on madal, III IV boniteet. Looduslikult kasvavad siin peamiselt männikud. Loometsades eristatakse kolm kasvukohatüüpi. 1.1. LEESIKALOO KASVUKOHATÜÜP (Ll) Reljeef: veidi lainjad paetasandikud Muld: väga õhukesed paepealsed mullad (paas tuleb kõrgemale kui 10 cm), tähis Kh´; väga õhuke rähkmuld K´ või klibumuld Kk. Kõduhorisont kas puudub või on kuni 3 cm,
Kõik kommentaarid