Muinaseestlaste loodususundLoodususundiks
nimetatakse harilikult põlisrahvaste
usundeid , milles on
keskne roll loodusnähtuste ja looduslike objektide (mägede, hiite, puude,
kivide, veekogude jms) või nendega seotud üleloomulike olendite
austamisel. Teatud mõttes võib loodususundeiks nimetada ka 20.
sajandil tekkinud või taastatud looduskeskseid usundeid
(mitmesugused uuspaganluse vormid, Eestis nt
taara - ja maausk).
Loodususundi mõiste ei ole range ning selles esineb ka
esivanematekultust. Samuti seotakse loodususundeid tihti
rahvakalendriga.
Muinaseestlaste
usund oligi just eelkõige loodususund. See tähendab, et
uskumuste, rituaalide ja kommete
sisuks oli inimese ja looduse
vahekorra tagamine. Nemad ise seda usuks ei pidanud, rohkem mõtte-
ja
eluviisiks .
Kõik kommentaarid