1. Leksikoloogia uurimisobjekt ja ülesanded.
Leksikoloogia
e sõnavaraõpetus on keeleteaduse haru, mis keskendub keele ühe
põhikomponendi, leksika e sõnavara uurimisele.Leksikoloogia uurimisobjektiks
on erinevad leksikaalsed
üksused:
leksikaalsed morfeemid, leksikaalsed sõnad, fraseoloogilised
üksused. Ennekõike tegeldakse leksikaalsete sõnade e lekseemidega
( lekseem = kokkukuuluvate sõnavormide kogum). Nt eesti keele
sõnavormid metsa,
metsas,
metsast,
metsani
esindavad sama lekseemi. Lekseemideks loetakse ka püsiühendeid
(idioomid, fraseologismid ).
3.
Leksikoloogia naaberdistsipliinid.
Leksikograafia
– tihedalt leksikoloogiaga seotud uurimisvaldkond, mis kasutab
leksikoloogia uurimistulemusi ja on arenenud seoses leksikoloogia
arenguga. Kitsamas mõttes tähendab see õpetust sõnaraamatute koostamisest ning laiemas mõttes sõnaraamatutöö teooriat ja
praktikat. Morfoloogia
– vormiõpetus, grammatika valdkond , mis uurib grammatilisi vorme;
Paralekseem Tekstis realiseerub lekseem alati mingi konkreetse sõnavormina. Viimaseid nimetatakse leksikaalses semantikas ka paralekseemideks (< kr. para ' kõrval, juures'). Leksikoloogia alldistsipliinid Leksikoloogia jaguneb üksteisega seotud alldistsipliinideks. • Sõnavarateadus = leksikoloogia e. sõnavaraõpetus. • Kitsamas mõttes tegeleb sõnavarateadus sõnavara semiootiliste, grammatiliste, kognitiivsete, sotsiolingvistiliste ja strukturaalsete aspektidega. • Sõnamoodustus tegeleb põhiliselt sõnatuletusega ja sõnade liitmisega (= sõnasüntaks). • Sõnamoodustusel on keelespetsiifilised iseärasused. • Leksikaalne semantika (kr. semantikos ’tähendav’) tegeleb lekseemide tähenduste uurimisega.
Teemad: I loeng: 1) Ikoonilised, indeksilised ja sümbolilised märgid. Diagramm 2) Sõnavara: leksikon, lekseem, lemma. Sõnaliigid (Iseseisev töö neile, kes loengusse tulla ei saa: Fred Karlsson ,,Üldkeeleteadus", lk 29-30. M. Ehala "Eesti keele struktuur", II trükk 17-24), Fred Karlsson ,,Üldkeeleteadus", lk 214-225) Ikoonilised, indeksilised ja sümbolilised märgid I Inimliigi ehk kõige suuremaks erinevuseks loomariigist on võime luua sümbolisüsteeme, üks selline on keel. Seega: anname infot edasi sümbolitega.
1. Leksikoloogia ja sõnaõpetuse mõisted Leksikoloogia on keeleteaduse haru, mis uurib sõna ja sõnavara, jagunedes selle järgi sõnaõpetuseks ja sõnavaraõpetuseks. Leksikoloogia harud uurimisobjekti järgi on sõnasemantika, etümoloogia, fraseoloogia, onomastika ehk nimeõpetus, sõnavara- ehk leksikostatistika ja leksikograafia, millest tuleb juttu vastavates osades. Sõna, täpsemalt: leksikaalne sõna ehk lekseem, on sama tüve alusel moodustatud sõnavormide kogum. Nt kogum jõgi, jõe, jõge, jõkke, jões, ..,jõed, jõgede, jõgesid ..,
derivatsioon ja liitmine e kompositsioon. 11. Tuletamise puhul lisatakse tüvele tuletusliide v liiteid, liitmise puhul liidetakse kaks v enam sõna üheks sõnaks. Harvem saadakse uus sõna olemasolevast sõnast mingi osa eemaldamise teel selliseid sõnamoodustusviise nimetatakse lühendamiseks ja pöördtuletuseks ning sel teel võib keelde lisanduda uusi lihtsõnu. 12. Sõnamoodustus on kõige tavalisem sõnavara rikastamise viis. Muud viisid on nt laenamine, uute juursõnade e tehissõnade loomine ja olemasoleva sõna tähenduse muutmine. Tuletamine 13. LEKSEEM on semantiline sõna, millel võib olla üks v mitu fonoloogilist v grammatilist kuju, mis kokku moodustavad selle lekseemi vormistiku e paradigma. Kui SÕNA on lekseem, siis fonoloogiline kuju on SÕNAKUJU, grammatiline väljendusvorm aga SÕNAVORM. 14
Indeks - vorm on põhjus-tagajärg, kokkukuuluvus- või muus suhtes oma referendiga (paljud mitteverbaalse suhtluse keelevälised märgid; nt hallid juuksed - küpse iga, punastamine - häbelikkus jne) Allsüsteemid: Semantika - tähenduste uurimine; Fonoloogia - häälikulise strukuuri uurimine; Foneetika - häälikulise substantsi ning selle tootmise ning vastuvõtu uurimine; Morfoloogia - sõnade sisestruktuur Süntaks - lauseehitus Leksikon e sõnavara - kinnistunud sõnad Inherentsed e iseloomulikud omadused Distributsioon e jaotumine Suhtlussüsteemid saab jagada avatuteks ja suletuteks. Suletud süsteem koosneb piiratud arvust märkidest. Igale tähendusele või funktsioonile vastab sama vorm, märgid ei mõjuta üksteise tähendust ega ka kogu sõnumi tähendust juhul, kui on kasutatud nende ühendeid. Uusi märke eriti lihtsalt ei teki. (nt loomadele iseloomulik suhtlussüsteem) Avatud süsteemid on ainult loomulikud keeled
süsteem, seda peetaksegi silmas nt terminis ,,sekundaarsed modelleerivad süsteemid" 2. Keele struktuuri tasandid - Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Keelel on kaks põhilist allsüsteemi häälikute süsteem ja tähenduste süsteem. Keele kasutamine seisneb tähenduste edasiandmises hääliksümbolitega. Tähendusi uurib semantika; häälikulist struktuuri fonoloogia. Kinnistunud sõnade allsüsteem on leksikon ehk sõnavara. Sõnade sisestruktuuri allsüsteemi nimetatakse morfoloogiaks ja lauseehituse allsüsteemi süntaksiks. Fonoloogia, morfoloogia, leksikon ja süntaks on vormilised allsüsteemid, mille üksustel on olemas materiaalne fonoloogiline vorm. Keele viie allsüsteemi suhteid kujutatakse sageli hierarhilise tasandite süsteemina, milles abstraktsus suureneb alt üles: semantika ;süntaks; leksikon; morfoloogia; fonoloogia
inkorporatsioon - grammatiline protsess, mille tulemusena sõnast saab teise sõna osa (põrandat pühkima põrandapühkimine). Identsena tunduvad sõnavormid (kella ja kella jne) on rangelt võttes sõnavormi erinevad realisatsioonid. Astme võrra kõrgemal abstraktsioonitasandil on nad siiski sama sõnavormitüübi realisatsioonid. Nii realisatsioonide kui ka sõnavormitüüpide kohta kasutatakse keeleteaduslikus kirjanduses terminit sõnavorm, samuti terminit sõna. Eesti keeles kasutatakse sõnavormide kohta ka terminit sõne, mis tähendab sõnavormi konkreetset esinemisjuhtu tekstis. Tavaline kõne ja kirjutatud, jooksev tekst koosnevad seega sõnedest. Veel kõrgemal abstraktsioonitasandil on sõnavormid (sõnavormitüübid), sama sõna eri vormid, muutevormid. Need on lekseemi (leksikaalse sõna, sõnaraamatusõna) teisendid, mis on olemas tänu keele süntaksi ja morfoloogia iseärasustele.
Sotsiaal-kultuuriline aspekt keeles Verbaalne suhtlus on inimese sotsialiseerumise tähtsamaid vahendeid ja väliseid tunnuseid. Laps õpib end erinevatel puhkudel väljendama. Sotsiaalne mudel mingis olukorras käitumiseks on keelemäng. Ühiskonna elu suunavad paljud normisüsteemid. Tähtsaim normisüsteem on kõnekeel. Keele rikkumisel on oma tagajärjed. Näiteks ei saada sõnumist aru või vastuvõtja reageerib oodatust teistmoodi. Loomulikud keeled oma normipäraste grammatikate, sõnavara ja tähendustega kujutavad endast põhilisi esimese astme sümbolisüsteeme, mis funktsioneerivad kollektiivide liikmete kõige tähtsama maailma kujutamise vahendina. Kujutamine tähendab siinkohal eelkõige seda, et tavalisemad sõnad toovad endaga kaasa primitiivontoloogia, st viisi jagada välismaailm kui ka oma seisundid ja protsessid registreerivateks asjadeks, sisemisteks kujutlusteks. Keelelise relatiivsuse hüpoteesi järgi määravad esimese keele sõnavara,
Kõik kommentaarid