50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 9 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2009-04-28
Kuupäev, millal dokument üles laeti
19 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
krissu1009
Õppematerjali autor
VESI. Peidetud viihi puhul on parem ravi mitte anda; ravi pohjustab kiire surma, ravimata jiitmine aga pikendab elu. Hippokrates. IV. Aforismid, VI. XXXVIII elleks, et moistuse juures piisida, pídí ta kiilmas veesujuma. Meie nagime - teda ujumisvoistluste aegu, ta vottis osa koikidel distantsidel ningjai alati viimaseks. Kui teised voistlejad basseini kal dal soojendusharjutusi tegid ja starteri kasu peale pukkidele astusid, siis tema tousis pukile otse C-veest.Tugevad, paikese kaes pruuniks polenud kaed tombasid jassaka, kuid mitte iilemaara musklis keha basseini aarele, lohmakate, poolde saarde ulatuvate mustade piikste otstest solises vesi mooda karvaseid saari vildakale betoonist hiippepakule. Mitte keegi meist poleks suutnud naeru pidada, poleks me te
Tallinna 32. Keskkool ARMASTUS KOLME APELSINI VASTU Retsensioon Sigrid Pihel 7.b klass 03.10.2010 Tallinn Ma kaisin vaatamas Sergei Prokofjevi ooperit *Armastus kolme apelsini vastu*. Ma vaatasin seda Rahvusooperis Estonias ja see toimus puhapaeval, 26. septembril 2010 kell 17.00. Osades olid8 Kuningas, valjamoeldud kuningriigi valitseja Priit Volmer Prints, tema poeg Andres Koster Clarice, printsess, kuninga vennatutar Teele Joks Leandro, peaminister Jassi Zahharov Truffaldino, kojanarr Aleksander Arder Pantalone, oukondlane, kuninga usaldusalune Rauno Elp Celio, maag, kes soosib kuningat Vaino Puura Fata Morgana, noid, kes soosib Leandrot Heli Veskus Kokatar Mart Laur Printsessid apelsinide sees Linetta Maire Haava Nicoletta Valentina Taluma
juurde,poiss võttis pildi oma koolikotist välja, kuid seal polnud enam seda naeratavat tüdrukut, vaid oli ainult tema ema, kes sammuti naeratas, ent kellel olid pruunid juuksed ja rohelised silmad nagu poisilgi. Aga kuupäev jäi ikkagi samaks. õpetja rääkis ikka veel midagi, millele Ethan oma tähelepanu ei pööranud. Peale klassijuhatajat Ethan jooksis otseteed koju. Poiss isegi ei peatunud, et osta endale midagi juua. Koju jõudes karjus poiss üle terve maja:"Marian!" Naine jooksis trepist alla uniste silmadega, kuna oli just maganud. (Pealae oma õe surma pole ta peaegu kunagi hästi magada saanud.) Unise, kuid mureliku häälega esitas Marian küsimuse:"Kas midagi on juhtunud?" "Mäletad ma näitasin sulle hommikul fotot, kus oli üks blond tüdruk?" "Mis blond tüdruk? Seal oli ainult su ema!" naise hääles oli kuulda leina ja kurbust. Kuidas see sai võimalik olla
´´ vastas rõõmus olev Jim. Naaber Kätte oli saabunud ilus hommik ja linnud laulsid. Jim magas rahulikult oma voodis kuni ta ärkas suure müra peale mis väljast kostis. Ta tõusis kähku püsti ja läks akna juurde vaatama mis toimub. Kui ta kardinad eest ära lükkas ja akna lahti tegi nägi ta, et see oli ainult tema naaber, professor Agasa, kellel jälle üks eksperiment ebaõnnestus ja nüüd istus aias, mingi masin seljas. Jim karjus aknast ´´Kas sa ei saa olla natuke vaiksem professor?´´ ´´Ah, ma tahtsin sind üles äratada´´ vastas agasa ´´ Kuidas see oli? Kas see ei ole parem kui äratuskell?`` Jim ohkas ja ruttas riidesse panema ja siis tõi professor Agasa oma koju, et teda ravida. Jim viis ta oma elutuppa mis oli täis raamaturiiuleid. ´´See on suur kollektsioon siin! Pole ime et su isa on maailmatuntud romaanikirjutaja, kui ta on kõik need raamatud siin toas läbi lugenud
Ka järgmise puuga juhtus sama, siis veel ja veel, kuni terve tosinatäis leeke poolkuu kujulise sõõri moodustasid. ,,Sellest peaks piisama, et tähelepanu saada," lausus Elisa külmalt. Samal ajal murdis Jerome ühe oksa, mille söestunud ots veidi tossas. ,,Nüüd pean ma sind eemale hoidma, et sa mu kõri ei purustaks." Ta vehkis sellega ja ots süttis taas. ,,Ole ettevaatlik, et sa endale liiga ei tee." Poiss muigas ja karjus kogu jõuga abi. Seda aga polnud vaja teha, sest juba seisidki tema ja häärbermaja vahel teenijate ehmunud salgad, peremehe ihukaitsjad ja isa ise, hõbedane püstol käes. ,,Seda ma ei osanud ette näha," pomises Halltiib ja muutis ründesuunda, sattudes 'ohvri' selja taha. Osavalt haaras ta kõri ja räuskas, lehvitades tiibu ja tõstes tuleleeke kõrgemale, nii et nad tundusid tõesti taevasteni kanduvat.
endasse koopas piinleva hinge. Vaatasin ja nägin, et kadunud hing koopas oli suletud luukeresse otsekui puuri. “Issand,” isendasin ma teda nähes, “kas Sa ei saa lasta teda välja?” Kui õudne oli see pilt! “See võinuksin olla mina!” mõtlesin ma, ja ütlesin: “Issand, kui urb on seda näha ja teada, et siin sees on elus hing!” Siis kuulsin koopast appihüüdu. Nägin luukeres asuvat hinge, kes karjus: “Jeesus, halasta!” “Oh, Issand!” ütlesin mina. Hääl oli naisterahva hääl. Vaadates teda tahtsin nii väga tõmmata ta tulest välja. Tema nägemine lõhestas mu südame. Naise luukere-kuju, mille sees oli määrdunud-hall udu, hakkas Jeesusega rääkima. Kuulasin teda vapustatuna. Lagunev liha rippus ribadena tema luudelt ja kui tuli põletas, kukkus see ära, langedes koopa põhja. Seal, kus kunagi olid asunud silmad, olid nüüd vaid tühjad augud. Juukseid ei olnud üldse.
Kubjas katsus haleda näoga oma kätkenud kuuehõlma ja vingus: «Tarapitale oleks tõesti taplemist vaja (tema altkulmu koera poole luuriv pilk ütles: «Küll ma su kaela murraksin, hundi-sööt!»), näe nüüd, mis ta tegi! Hõlm puru! Kanz fei jereisst! Miks noorhärrad ei keelanud, ta oleks 22 mu püksid peaaegu lõhki kiskunud, kanz fi heine alte Sack! Häh tu teivel! Häh tu-u teivel!» «Oh, Tarapita, kuldne Tarapita!» karjus Oodo naeru vahel. «Omaenese ristiisa hõlma krapsti kinni -- ha-ha-haa . . . häh tu teivel, häh tu teivel!» Jaanus silmitses seda meest, keda ta esimest korda nägi, ja tundis, et äkiline arusaamatu viha ta südant täitis. Talle tundus, nagu peaks ta käega selle inimese rinnust kinni hakkama ja talle «lurjus» näkku hüüdma. Kuid ka kubjas luuras altkulmu tema poole, ja kui nad läbi aiavärava hoovi astusid, küsis ta tasakesi Oodolt: «Kes see junkur on?» «Jah, kes ta on
See, kel ahnus põleb sees. Sinu süda, kallis tüdruk, Armastust ei tunne veel. Magab see ka talunikus, Keda kohtad metsateel. Danielle naeratus kustub, ta tõuseb segaduses pingilt ja hüüab solvunult Danielle: Mis asja! Kuidas sa vaid julged, va vanamoor selline! Mina ja...mingi...mingi karjus! Esme: Rahulikult Ta pole mitte karjus, vaid talunik! Ja ära ole endast nii kõrgel arvamusel, ninakas preili! Kust sa teada võid, mida elu sulle valmis on seadnud! Äkki elad sinagi varsti talus ja kasvatad oma lapsed üles marjade ja põllul korjatud kartulitega. Danielle: Mida!!!! Milline jultumus! Tule, Adeele! Me lahkume! Adeele: Issand halasta selle patuse vana peletise peale, sest mina ei suuda seda eluaeg teha. Esme: Muhedalt naeratades No eks me elame-näeme, noor preili! Ma ju ei maininud täpselt, keda see saatus tabab!
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid