Draamavoolud | Kirjandus

22

pdf

20. sajandi teatrivoole

Imetlusväärne on näitlejate meisterlikkus, täielik kontroll iga žesti, iga peapöörde ja kehaliigutuse üle, mis on saavutatud lapsepõlvest alanud harjutamise ja karmi distsipliiniga. Jaapani teatril on kaks vormi. Üks on klassikaline ja aristokraatlik noh-teater, mille juured ulatuvad sügavale religioossesse rituaali, teine rahvalik kabukiteater, mis koosneb erinevatest osadest (ka-laulmine, bu- tants, ki-näitlemine). Noh-teater on põhiliselt monoloogide ja reministsentsidega draama ilma lääne teatrile omase tegevuse või selle konfliktse arenguta. Nagu Vana-Kreekaski, on esinäitleja (neid on üldse kaks) maskis. Kreeka saatüridraamat kõrvutatakse kyogen’iga ehk koomilise interluudiumiga, mis oma näomoonduste ja klounaadiga meenutab üllataval kombel atellaani farssi ja commedia dell’arte’t. Noh-näidendi teemad on võetud müütidest ja legendidest. Näitleja, kes on ühtaegu laulja ja tantsija, retsiteerib oma teksti

Kirjandus

12

doc

Maailmakirjandus V (20. sajand). Küsimustik

Küsimustik kevadsemester 2014 1. Nimetage kolm Willa Catheri teost. „Minu Antonia”, „Kadunud daam”, „Üks meie seast”, „Surm kutsub peapiiskoppi”, „Oo, pioneerid” 2. Millise rahva traditsioonilise maskiteater mõjutasid 20. sajandi alguse iiri näitekirjaniku Yeatsi loomingut? Jaapani noh-teater; Yeatsi noh-teatri mõjulisi näidendeid: „Haukakaevul”, „Emeri ainus armukadedus”, „Cuchulaini surm” 3. Mida kujutab endast kirjandusnähtus nimega „cavadre exquis” („suurepärane surnukeha”)? Mis kirjandusvooluga see seostub? „Cadavre exquis” on sürrealistlik luulevorm, luuletus, kus eri sõnad, lauseosad, read või lõigud on kirjutatud erinevate luuletajate poolt, ilma et nad ülejäänud luuletust oleks üldse tarvitsenud näha. Eesmärk on luua „ületõeluslik“ (sur-real) kujundite voog, mis ei allu tavalise elu piiratud ja vangistatud loogikale ning peab väljendama kõrgemat tegelikkust. 4. Millise uue žanri loomise katsega sai tun

Kirjandus

7

doc

20. SAJANDI ABSURDITEATER NING SELLE TÄHTSAMAD AUTORID

mõistusele (1, 348). Absurditeatri peateema inimese olemisseisund maailmas on loomult universaalne, üldinimlik. Absurditeatri suured sümbolpildid kõnelevad elu korrastava väärtusastmiku puudumisest. Keskme ja tähenduse kaotanud maailmas on inimene iseendast ja kaasinimestest võõrandunud. Ta seisab väljaspool ühiskonda ja ajalugu, silmitsi elu põhiküsimustega, millele pole vastust (1, 348). Absurditeater hülgab otsustavalt draama traditsioonilised väljendusvahendid: ei jutusta lugusid, puudub konflikt, karakter laguneb, tegevus hääbub. Tegemist on seisunditeatriga, kus inimese sisemine reaalsus tema hüljatus, üksindus, hääbumine, surmakogemus jne kehastub lavalistes kujundites. Lugeja-vaataja ülesandeks pole mitte jälgida intriigi kulgu ega süveneda tegelaste psüühikasse, vaid panna üksikkujundeist kokku terviklik pilt ning tabada selle tähendus (1, 348).

Kirjandus

20

docx

Teatriteaduse alused (kordamisküsimused)

Draamateksti põhitunnused: · Dialoogilisus dialoog viib tegevust edasi. Tihe seos esitamissituatsiooniga. Kõneleja ja kõneldava aine vahel pole distantsi. · Tegevuslikkus dialoog on vahetult situatsiooniga seotud, mille kõneldakse ja mis kõne arenedes muutub teiseks situatsiooniks. Tegelase kõne muudab olukordi: nt tegelane annab käsu, veenab ümber, paljastb saladuse. Olukorrad mõjutavad kõneaineid ja kõneviisi. Draama dialoog on sõnaline tegevus. · Olevikulisus draama aeg-ruum on olevikuline. Näidatakse siin ja praegu toimuvaid juhtumisi. Draama sündmused rulluvad lahti vahetult vastuvõtja ees. Vaataja viibib laval toimuvaga samas ruumis ja ajas. Põhitunnuste rikkumist tajutakse normist kõrvalekaldena. Tegu võib olla kas kehva või uuendusliku autoriga. Dramaturgiline tekst tugineb teistele tekstidele, mõeldud teatris draamateosena esitamiseks. Kasutatakse lavastuse alusmaterjalina, ei pea olema valmiskujul näidend

Draama õpetus

10

doc

Eesti teatri ajalugu

terviklikke näidendeid. Tema 40 näidendist on säilinud 11, millest paljud on pealkirjastatud selle järgi, mida kehastab koor; "Ratsanikud", "Herilased", "Linnud", "Pilved", "Konnad". Sophokles, Aristophanes ja Aischylos. Keskaja teater Draama saavutas kõrgtaseme XIV XV sajandil. Antiikne teater hävitati varakeskajal kiriku poolt täielikult. Teater tekkis täiesti uutel alustel. Lähtepunktiks jumalateenistus. Tekkis liturgiline draama: piiblitekstide ettekanne dekoratsioonide ja kostüümidega. Kujunesid välja piibliainelised draamad müsteeriumid. Vanim XII sajandi keskel " Aadama mäng". Lihavõtete ajal kannatusmängud ehk passioonid. XV sajandist on teada ilmalikke müsteeriume, näiteks Trooja sõjast. Ilmalikumad olid miraaklid, kus kujutati pühakute imetegusid: näiteks neitsi Maarjast. Keskaja lõpus populaarsed moraliteed, õpetlikud näidendid, mille tegelasteks olid üldistatud allegoorilised kujud.

Kirjandus