10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2009-04-26
Kuupäev, millal dokument üles laeti
26 laadimist
Kokku alla laetud
2 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
chibi
Õppematerjali autor
Sülfiid (La Sylphide. The Sylph of the Highlands) Käisin 28. märtsil Rahvusooper Estonias vaatamas August Bournonville'i balletti. Bournonville on Taani balletitraditsiooni looja, ta stiil on bravuurikas ja väljendusrikas. ,,Sülfiidi" peetakse esimeseks romantiliseks balletiks. Kuigi autor oli taanlane, siis sündmuspaik oli Soti mägedes. Balleti alguses mängis tükk aega orkester, suletud kardinatega. Orkestri koosseisus oli palju erinevaid pille: pasunaid, flööte, viiuleid, harf ja ka teisi. Lugu rääkis sellest, kuidas üks Soti noormees James pidi abielluma oma kihlatuga, kuid eelneval õhtul oli tuppa ilmunud ilus tütarlaps, kellel oli seljas valge õhuline kleit, õrnõhukesed tiivad olid seljal ning malbe naeratus näol. Ta tantsis väga graatsiliste liigutustega, poolvärisevalt, et
Balleti esmalavastus oli 1877. aastal Moskva Suures Teatris ning see tollel korral polnudki kuigi edukas. Visuaalse poole pealt oli lavakujundus lihtne. Kujutatud oli kas lossiaeda, lossi või järve äärt. Erinevate paikade esiletoomiseks kasutati õrnalt läbipaistvaid kardinaid. Kostüümid olid kuninglikul perel värviküllased ja ehitud sätendavate teemantide ja kuldse varjundiga lisanditega. Luiged kandsid enamus ajast valgeid sädelevaid traditsioonilisi balleti kleite. Tavaliselt tunduvad minu jaoks taoliste etenduste kostüümid vanad ning tolmunud ning kuidagi väga kunstlikud. „Luikede järve“ puhul olin väga positiivselt üllatunud, kuidas kostüümid nägid välja väga loomutruud ning oli isegi näha, et tantsijate jaoks olid need mugavad, mis kindlasti on balleti etenduse puhul väga tähtsaks teguriks. Väga hea mulje jättis mulle lavastaja Tiit Härma töö. Etendus oli ülesehitatud arusaadavalt ning põimitult
märkamatult reaalse maailma piiri. Nüüd jõudis prints oma muinasjuturiiki millest ta enam ei otsinudki tagasiteed. Lavakujundus Selle etenduse lavakujundus oli väga lihtsalt ja originaalselt teostatud. Lava oli kujutatud lossina või siis lossisaalina, see oli saavutatud lihtsate kardinatega. Kardinad rippusid laest alla ja tänu valgusefektile paistsid kardinad läbi ja oli näha selle taga olevat muinasjutu maailma. Balleti külastajatel tekkis ettekujutus, et nad on sattunud imeilusasse muinasjuttu. Kardinate abil tekkis kujutlus nii lossimüürist või siis jällegi mägedest kus taamal võis ettekujutada lossi. Samas olid nad ka ballisaali sambad. Dekoratsiooniks oli laval veel üks suur peegel. Peegel muutis kõik laval toimuva põnevamaks, lisades kõigele ruumilisust ning maagilisust. Kardinate abil oli ka kujutatud lossimüür koos ehitatud vahitorniga
Õppeasutuse ja osakonna nimetus Ees ja perekonnanimi Giuseppe Verdi (10. X 1813 27. I 1901) referaat 28.04.2001 2 Esimesed leiud ja kaotused 1813. aasta sügisel tuli Parmalähedasse Busseto linnakesse kõrtsmik ja poepidaja Carlo Verdi, et oma tillukest 10. oktoobril ilmavalgust näinud poega Giuseppe Fortunato Francesco nime all sünniregistrisse sisse kanda. Kuna Itaalia oli tollal Napoleoni keisririigi ülemvalitsuse all, tehti vajalikud märkmed prantsuse keeles ning nii Busseto kui ka Le Roncole külakiriku ülestähendustes seisab Giuseppe asemel võõrapärane Joseph. Tulevase helilooja sünnikoht Le Roncole kujutas endast üheainsa tänava ja kahesaja elanikuga väikest küla, mille asukad põllunduse, siidiusside aretamise ja veinivalmistamisega ülalpidamist teenisid. Lombardia vana linna Busseto vahetu naabrus tõi siia kaugemalt pärinevaid käsitöölisi ja haritlasigi, kellest paljud Carlo Verdi tra
TALLINNA ÜLIKOOL HUMANITAARTEADUSTE DISSERTATSIOONID TIIT LAUK Džäss Eestis 1918–1945 DOKTORIVÄITEKIRI Kaitsmine toimub 20. novembril 2008. aastal kell 10.00 Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudi saalis, Lai 13, Tallinn, Eesti. Tallinn 2008 2 TALLINNA ÜLIKOOL HUMANITAARTEADUSTE DISSERTATSIOONID TIIT LAUK Džäss Eestis 1918–1945 Muusika osakond, Kunstide Instituut, Tallinna Ülikool, Tallinn, Eesti. Doktoriväitekiri on lubatud kaitsmisele filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks kultuuriajaloo alal 13. oktoobril 2008. aastal Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste doktorinõukogu poolt. Juhendajad: Ea Jansen, PhD Maris Kirme, kunstiteaduste kandidaat, TLÜ Kunstide Instituudi muusika osakonna dotsent Oponendid: Olavi Kasemaa, ajalookandidaat, EMTA puhkpilliosakonna professor
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep�
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid