Niccolo Machiavelli "Valitseja" (0)

Machiavelli jagab ainuvõimu pärilikuks ja vastseks, mis omakorda jaguneb kaheks- täiesti uueks ja osaliselt uueks. Viimasel juhul on vallutatud maa otsekui kehaliselt ühendatud valitseja pärisvaldus(t)ega. Machiavelli eelistab pärilikku ainuvõimu vastsele võimule, sest kui ta ka võimust ilma jääb, võidab ta selle tagasi niipea kui võimulepürginut mingi õnnetus tabab. Pärilikku ainuvalitsejat armastatakse rohkem ja sellepärast ei pea ta nii karm olema. Machiavelli arvates on inimesed nõus hea meelega valitsejat vahetama , lootes sellega oma elujärge parandada, paraku ei arvestata aga sellega, et uus valitseja pole sugugi parem ning võib olla hoopis hullem kui eelmine . Võimu vahetumisega kaasneb paratamatult ka vägivald - kõik need tegurid mõjutavad vastset valitsejat. Ainuvõimu on lihtsam kehtestada territooriumil, mis on samakeelne valitseja põlisvaldustega, asub samas piirkonnas ning mis pole harjunud elama vabana. Juhul kui neid eksisteerib, tuleb siinkohal kõrvaldada senise valitseja järglased . Muuta ei tohiks seni kehtestatud makse ja seadusi.
Machiavelli ideoloogia käsitleb valitseja võimu all olevaid maid valitsetuna kahel erineval viisil: kas ühe valitseja poolt, kus kõik ülejäänud on tema teenrid; või valitseja ja parunite poolt, kes ei hoia oma positsiooni mitte isanda armust, vaid tänu suguvõsa kõrgele eale. Machiavelli leiab, et neid riike, mida on raske vallutada on jällegi kergem pidada ja neid mida kerge vallutada, hoopis raskem hoida. Kui omandatavad valdused on seni toiminud kindlate seaduste järgi ja vabana, siis on neid soovival vallutajal kolm võimalust: teha nad maatasa; asuda sinna isiklikult elama; või lasta neil edasi elada oma seaduste järgi, nõuda sisse maksud ja moodustada kohapeal väheste valitsus, mis hoolitseks, et vallutatud maad jääksid uue