Inimõiguste rahvusvaheline kaitse konspekt (2)

INIMÕIGUSTE RAHVUSVAHELINE KAITSE
16.02.09
Eksam – kirjalik, 2 küsimust: 1 teoreetiline ja 1 kaasuse moodi küsimus, analüütiline
1. Olemus
2. Ajalooline areng
3. Inimõigused rahvusvahelisel tasandil
4. Inimõigused regionaalsel tasandil
5. Inimõigused Euroopa tasandil
6. Kodaniku- ja poliitilised õigused
7. Majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurialased õigused
8. Enesemääramisõigus
9. Probleemid ja arengud
1. Olemus
Inimõigused on väga keeruline valdkond , sest paikneb moraali, eetika , poliitika vahel.
Inimõigused on trump, mida vaidluses osapooled püüavad alati ära kasutada. Igaüks püüab leida endale sobiva inimõiguse. Läbi inimõiguste püütakse näidata, et teised õigusaktid on vahel. Läbi selle on inimõigused ülimuslikud. Inimõiguste juures on nii ohtusid kui ka positiivseid külgi.
Definitsioon

• Ühene autoriteetne definitsioon puudub.
  
• Laiemas mõttes on tegemist õigustega, mis kuuluvad igale üksikisikule tema inimeseksolemise tõttu, sõltumata tema kodakondsusest, soost, rahvusest, usust, keelest vms. Õigused tulenevalt sellest, et need kuuluvad inimestele. Rõhutatakse seda, et nende kuulumine ei tohi sõltuda kodakondsusest, soost jne. Kuid ajaloost näeme, et ikka piiratakse selle järgi, kuhu gruppi inimene kuulub, nt abiellumise puhul.
  
• Inimõiguste kontseptsiooni kirjeldamine on keeruline, sest piir õiguse ja poliitika, samuti tegeliku ja soovitava vahel on tihti ähmane.
  
• Lisaks on inimõigused tihedalt seotud eetika ja moraaliga, millel puudub ühene sisu. See, mida me peame moraalseks Eestis pole sama, mida peetakse kuskil Birmas või peeti sada aastat tagasi.
  

Põhiolemus

• Selle mõistmiseks tuleb minna kaugemale positiivsest õigusest ning püüda tuvastada inimõiguste fundamentaalsed tunnused ja nende kujunemiseks vajalikud tingimused.
  
• Analüüsi aluseks sobib korduvalt tsiteeritud väide, et „inimkonna kõigi liikmete väärikuse, nende võrdsuse ja võõrandamatute õiguste tunnustamine on vabaduse, õigluse ja üldise rahu alus“. (UDHR, ICCPR, ICESCR)
  
• Väärikus on inimesele loomupäraselt omane. Kõik inimesed on väärikad. Sellest eeldatakse, et tänasel päeval tulenevad inimõigused just väärikusest. Ka paljud rahvusvahelised inimõiguste alased lepingud põhinevad väärikusel.
  

Inimõiguste fundamentaalsed tunnused

• Universaalsus – st et nad kuuluvad kõikidele inimestele, olenemata nende käitumisest, kus iganes nad ka poleks, mis iganes soost, rassist nad poleks. Universaalsus tuleneb sellest, et nad on inimesed.
  
• Loomupärasus – inimõigused on loomupärased, inimesed saavad need sünniga. Ei saa neid läbi mingi protsessi, nt taotleme endale inimõigusi. Vt „Vienna Declaration and Programme of Action” 1993. Dokumendis rõhutatakse, et inimõiguste universaalsus pole vaidlustatav. Samas on seda palju vaidlustatud.
  
• Võõrandamatus – inimõigused on võõrandamatud. Kelleltki ei saa neid ära võtta ja keegi ei saa neid ka ise loovutada, nt hakata orjaks, aga samas palju võlaorjust. Samas saab neid teatud juhtudel piirata. Inimõigusalased aktid ei loo inimõigusi, vaid kaitsevad neid ja määravad nende kaitse viisid, nt ÜRO Harta art 51.
  
• Võrdsus – kõik inimesed sünnivad võrdsetena ja kõik inimõigused on võrdsed. Ei tähenda, et kõik inimesed peavad saama mehhaaniliselt võrdselt. Peavad saama lähtuvalt vajadustest , võtmesõnaks on proportsionaalsus.
  
• Mittediskrimineerimine – tuleneb otseselt võrdsusest ehk inimesi ei tohi diskrimineerida. On võetud hulk erinevate rassismi nähtuste ärakaotamiseks, kaotada soo põhine diskrimineerimine . Aga ei tähenda, et me ei saa arvesse võtta üksikinimeste vajadusi või kehtivat olukorda riigis, nt mingis riigis on eriolukord, kus võidakse inimõigusi diskrimineerida.
  
• Lahutamatus – inimõigusi ei tohiks kuidagi moodi lahterdada või lahutada. Inimõigused moodustavad lahutamatu terviku. Tekib oht, et hakatakse ühtesid õigusi eelistama ja teisi
  
• Vastastikune sõltuvus – erinevad inimõigused on väga tugevas vastastikuses seoses. Kui üks inimõigus on tagatud, siis on kergem tagada järgmisi inimõigusi.
  

• Üksikisikul on inimõigustes keskne koht, millel on prioriteet grupi ja riigi ees. Kõik pöörleb ümber üksikisiku. Räägitakse tema individuaalsetest subjektiivsetest õigustest. Kõigepealt tuleb tagada indiviidi õigused ja siis grupi. Miks? Sest inimene pole vahend, vaid eesmärk. Inimest ei tohi pelgalt vahendina kohelda, sest see on riigile kasulik. Samas sellele kohe vastuväide, et on läänelik lähenemine, liiga inimkeskne. On teisi piirkondi, kus rõhk on grupil , ühiskonnal, sest inimõiguste realiseerimine toimub kõige paremini tsiviilühiskonnas, mitte läbi ühe isiku. Kuid ikkagi peab kesksele kohale jääma üksikisik.
  

Teooriad ja ideoloogiad