Arvamus Mary Letourneau ja Vili Faulaau dokumentaalse jutustusse "Keelatud armastus" kohta (0)

                                                                             Erika  Koplimaa ST15KÕ2 
                                                ESSE 
 
Arvamus Mary  Letourneau ja Vili Fualaau dokumentaalse jutustuse 
                          KEELATUD ARMASTUS kohta 
 
Mary ja Vili vahel juhtunu ja nende ühine jutustus sellest võib lugejas tekitada erinevaid ja vastakaid 
mõtteid  olenevalt  sellest,  kes  on  lugeja  ja  millised  on  tema  arusaamad  kõlblusest  ja  moraalist. 
Süüdimõistvat  otsust  Mary  kohta  polnud  raske  teha  neil,  kes  järgisid  täpselt  ja  emotsioonideta 
Ameerika  seadusi,  küll  aga  oli  väga  raskes  olukorras  tema   advokaat   –  kuidas  mõista  selle  naise  
käitumist ja kuidas seda õigustada? Nii ei suutnudki ta Mary kaitseks välja tuua muud argumenti kui 
see, et  Mary on haige ja vajab ravi. Ta jäi kohtus kaotajaks pooleks ega  suutnud enda kaitsealust 
vangistusest päästa. 
 Arvan,  et  kogu  loos  on  peategelane  ja  vastutaja  Mary  kui  täiskasvanu.  Minu  arvates  on  kaks 
võimalust.  Esimene  võimalus  -  Mary  oli  tõesti  haige.  Tema  haiguseks  oli  harvaesinev 
hüperseksuaalsus, mis ei  allunud mingile  kaine   mõistuse  kontrollile . Teine võimalus  – tal puudus 
igasugune naise loomulik eneseväärikus, au- ja häbitunne ning vastutusvõime; võiksime öelda, et ta 
oli moraalselt süüdimatu. Kui Mary ja Vili  juhtunut  enda ühises raamatus meenutavad,  siis tundub, 
et Vili  kui  elukogemusteta poisike on segaduses hoolimata sellest,  et  püüab näida enesekindel  ja 
kõigest  üleolev;  Mary  aga  oleks  nagu  uhke  juhtunu  üle,   tuues   kõige  ainsaks  põhjenduseks  vaid 
armastuse ja kire. Mary poolt kirja pandust kumab kõikjalt läbi, et ta on hea õpetaja, ema ja abikaasa. 
Vaatleme Maryt nendes kolmes rollis. 
    Kõigepealt  – Mary kui õpetaja. Tema käitumine eeskujuna enda õpilastele oli täiesti lubamatu seda 
enam, et koolis andis ta tunde, kus räägiti seksuaalkasvatusest!!! Tema käitumine ütles õpilastele, et 
seda,  mida  õpetajad  koolis  räägivad,  ei  maksa   uskuda .  Õpetajad  valetavad!  Selle  loo  puhul  on 
hämmastav see, et Mary kui väga rikkast perekonnast pärit haritud naine, väiksest peale ära hellitatu, 
kes  oli  alati  saanud  endale  kõike  lubada,  lõi  lubamatu  suhte  täiesti  teistsuguse  taustaga,  pooliku 
hariduse ja kitsa silmaringiga ning roppusi rääkiva alaealisega, kelle huviks joonistamise kõrval oli 
vaid tänavatel hulkumine, poodidest näppamine ja varased labased suhted tüdrukutega. Vili  tunnistab , 
et ka Mary ropendas temaga koos olles, seega kasvatas ja kujundas hoopis tema teatud mõttes Maryt! 
Vili    jäi  ikka  endiseks.  Mis  oli  see,  mis  pani  Mary  armuma  veel   lapseeas   välja   kujunemata  
kaheteistaastasesse tänavatel hulkujasse,  nii et see tema  silmis  õigustas valesid ja enda lähedastele 
inimestele kannatuste ja  häbi  põhjustamist? Öeldakse küll, et armastuses ja sõjas on kõik lubatud, aga 
kas siiski on? Kõigel siin ilmas on põhjus. Siinkohal on Maryt kui kasvava nooruki kujundajat ja 
õpetajat, kui haritud ja senini lugupeetud inimest siiski väga raske mõista. Hea õpetaja ei pane enda 
õpilast olukorda, kuhu ta pani Vili, kes selles vanuses oleks pidanud tegema endale eakohaseid asju 
ja nautima lapsepõlveaastaid. Näeme, et tegelikult ei hoolinud Mary enda õpilasest ja tõi ta ohvriks 
enda haiglaslikule kirele, mis tema arvates oli suur armastus. 
  Mary kui ema. Jutustuses ei räägi ta enda neljast lapsest, kelledest kaks  on suhte ajal Viliga veel 
päris väikesed, palju. Ta mainib neid nagu möödaminnes.  On arusaamatu, kuidas võib ema õhtust 
õhtusse jätta enda väikesed lapsed ja hiilida kodust välja   salaja   kohtuma  ja armatsema poisikesega. 
kes oli tema enda  vanima  poja vanune! Tundub, et ta ei mõelnudki siis enda lastest, ei hoolinud neist 
ega muretsenud eriti nende pärast, kui ta ei tahtnud vaba aega nendega koos veeta ja pidas kohtumisi 
Viliga tähtsamaks kui nendega koos olemist. Rääkimata sellest, mida pidid lapsed siis ja hiljem juba 
suurematena läbi elama, kui salajane armulugu oli avalikuks tulnud ja nende ema nimi oli tervel maal 
kõigi suus! Arvan, et Mary polnud hea ema, tema süüdimatu ja  egoistlik  käitumine enda laste suhtes 
lubab nii arvata. Ta võis lastele küll palju asju osta, kuid eeskujuks ei osanud ta neile olla. Lapsed 
pididki lõpuks üles kasvama emata. 
  Mary kui abikaasa. Minu arvates oli tema abikaasa Steve väga hea,  kannatlik  ja järeleandlik inimene, 
arvestades  raamatust  jäänud  muljet,  et  Mary  oli  koduseinte  vahel   kapriisne   asjadeinimene.  Mary 
jutustusest  nähtub , et kui midagi polnud nii nagu peab, siis oli süüdi ikka keegi teine. Steve oli hea 
südamega ja isegi liiga usaldav (lubas Vilit nende pool ööbida, võttis kaasa enda vanemate juurde 
Alaskale), seni kuni tulid ilmsiks Mary  rasedus  ja Vili osa selles. Loomulikult ei pidanud ta närvid 
siis enam vastu ja ta ei kontrollinud enda  tegusid .  Kujutage  ette tema olukorda nelja lapse isana! Mary 
polnud enda mehele truu, valetas talle ja põhjustas talle suurt häbi ja kannatusi. Raamatust jäi meelde 
üks koht, kuidas Mary ja Vili Stevele valetasid, seejärel teda selja taga pilkasid ja tema üle naersid. 
See oli  neist väga alatu. Mary oli enda mehele halb naine. 
   Mary  ja  Vili  suhe  polnud  üheski  mõttes  võrdne.  Jätame  vanuse  kõrvale,  minu  arvates  oli  suur 
ebavõrdsus just vaimsel ja intellektuaalsel tasandil. Aga võibolla Mary seda tõesti ei  tundnud  ega 
tunne, ta on meist nii teistmoodi!!!!Me ei tea, kas Mary on sisemiselt väga rahul ja õnnelik Vili kõrval 
nüüd, kui tal on  vangla -aastad seljataga. Me ei tea seda. Me ei mõista teda. Kas saame olla kindlad, 
et ta ei valeta nüüd ka Vilile? 
     Ei ole kursis Ameerika sotsiaalsüsteemiga. Tavaliselt jäävad sellised väga intiimsed peresisesed 
asjad igal pool kõrvalseisjate pilgu eest varjule, seni kuni juhtub midagi halba või kui informatsioon 
levib  kuidagi  juba  perekonnast  väljapoole.    Keegi  ei  osanud  Mary  ja  Vili  vahelist  seksuaalsuhet 
kahtlustada, enne kui asi oli juba kontrolli alt väljunud. Seega siin sotsiaaltöötajatel meie  arusaamise  
järgi võimalik sekkuda poleks olnud. Ametivõimud  sekkuvad  füüsilise vägivalla korral perekonnas, 
sest vägivalda ei õigusta miski, see on  kuritegu  teise inimese suhtes. Siiski peab ütlema, et ka jõhkral 
käitumisel  võib mõnikord olla palju erinevaid põhjuseid ja nüansse, selle taga võib olla suur ahastus, 
südamevalu   ja  sellised  asjad,  mida   kõrvalseisja   ei  pruugi  teada;  samuti  võivad  põhjused  olla 
meditsiinilised. 
  Füüsilise  vägivalla  puhul  peab  alati  sekkuma,  aga  kas  see  on  just  sotsiaaltöötaja  ülesanne?  Meie 
maal vähemalt kutsutakse politsei asja klaarima. Inimestevahelised suhted on keerulised ja raske on 
olla  nende  puhul  inimeste  üle  kohtumõistjaks.  Mary  teod  olid  Ameerika  seadusandluse  järgi 
kriminaalsed, ja kuna ta oli vaimselt terve, määrati talle seadusekohane  karistus . Minu arvates oli see 
õiglane. Arvan, et ka see oli õiglane, et Vilit nimetati kohtuprotsesside ajal ohvriks, kuigi Mary polnud 
sellega  sugugi nõus. 
 Loodame, et Vili ja Mary elavad õnnelikult nüüd, kui rasked ajad on möödas. Mõtteainet annab nende 
lugu aga raamatu lugejale päris mitmes suhtes ja ehk on sellest isegi midagi õppida. 
 
 
 
 
 
 
 
  
 
 
  
 
   
 
 
 
 
 
 
 
                                                                                                                  24.12.2015