Zetterberg, lk 520-545 (Eesti 20. sajandi ajaloo baaskursus - EKSAM) (0)

Olukord meenutas 1918. aasta veebruari - nüüd taganesid sakslased ja venelased tungisid peale - aga seekord jäi iseseisvuse taastamise uksepilu liiga kitsaks. 20. septembri õhtul lan­getasid eesti sõdurid Toompea Pika Hermanni tornis Saksa haakristilipu ja heiskasid asemele Eesti sinimustvalge rahvuslipu. Kui Punaarmee 22. septembril Tallinna tungis, kerkis Pika Hermanni tippu punalipp.
Tiefi valitsuse liikmed lahkusid 21. septembril Tallinnast, et minna Eestist ära ja jätkata välismaal võitlust Eesti Vabariigi taastamiseks. Viimased ministrid, nende hulgas ka Tief , lahkusid järgmisel varahommikul. Samal päeval, 22. septembril, kogunes suurem osa minist­ritest Läänemaale Puise randa ootama mootorpaati, millega Rootsi pääseda. Paat hilines ja ootajad sattusid Punaarmee kätte ning nad kas küüditati Siberisse või hukati. Tiefi arreteerisid nõukogulased alles oktoobris ja ta mõisteti kümneks aastaks vangi. Surmahaigel Uluotsal seevastu õnnestus 21. septembril Rocca ai Mare rannast mootorpaadiga Rootsi põgeneda. Ta suri Stockholmis maovähki juba 1945. aasta jaanuaris.
Rootsi pääsenud Tiefi valitsuse liikmed otsustasid Uluotsa surmale eelnenud päeval, et Eesti presidendi kohuseid täitva peaministri presidendi ülesannetes amet läheb Tiefi valitsuse vanimale liikmele, välisminister August Reile. Pärast mitmeid vaheetappe nimetas viimane 1953. aasta jaanuaris ametisse Eesti (pagulas)valitsuse. Et pagulaste avalik poliitiline tegevus Rootsis oli alles keelatud, toimus valitsuse nimetamine Norras Oslos (“Oslo valitsus").
Praegusest Kuressaarest 20 kilomeetrit edelasse jääval Tehumardil Saaremaal peeti 1944. aasta 8.-9. oktoobri ööl verine lahing edasitungivate Nõukogude sõdurite ja taganevate sakslaste vahel. Selle mälestuseks püstitati 1967. aastal Nõukogude Eesti üks silmapaistvamaid monumente, 21 meetri kõrgune sammas, mis on pühen­datud "Nõukogude sõjameestele - Saaremaa kaitsjatele ja vabastajatele 1941-1945". (Foto: Seppo Zetterberg)
Pärast Rei surma astus 1963. aastal peaministriks presidendi ülesannetes endine saadik 521 Aleksander Varma, kellele 1971 . aastal järgnes Tõnis Kint ja 1990. aastal Heinrich Mark.
Eesti pagulasvalitsusel oli oma osa vabariigi jätkuvuse hoidjana, kuigi teda ei toetanud ei rahvusvaheline ega isegi mitte eesti pagulaste üksmeelne tunnustus või seaduslik positsioon.
Osa väliseestlastest põhjendas oma toetuskahtlusi sellega, et Uluots astus 21. juunil 1940 pea­ministri ametist tagasi ja pärast seda ci saanud ta enam esindada vabariigi jätkuvusi. Igatahes tegutses valitsus paguluses kuni 1992. aasta oktoobrini, siis loovutas Mark oma ülesanded sümboolselt vabariigi presidendile Lennart Merile Tallinnas.
Tiefi valitsus ei olnud ainuke, kes püüdis põgeneda. Punaarmee lähenedes olid Eesti teed põgenikest tulvil. “Alates 18. septembrist valitses Eesti teedel täielik segadus, sest maanteid ummistasid taanduvad sõjaväekolonnid ning kümned tuhanded tsiviilpõgenikud koos oma varanatukese ja kaasavõetud kariloomadega. Üldise sõjalise olukorra kohta valitses teadmatus: kes tahtis rinde eest evakueeruda, kes üle mere põgeneda.” (ARJAKAS) Kaitstuna saatvatest sõjalaevadest põgenes Tallinnast 20. septembril tuhandeid inimesi Saksamaa poole - Saksa merejõud evakueerisid septembris Eestist rohkem kui 20 000 tsiviilelanikku -, samas läks Rootsi suunas teiste seas teele mootorpurjekas, pardal suur hulk eesti kultuurirahvast, nagu Artur Adson , August Gailit , August Mälk ja Marie Under.
8. Eesti Laskurkorpuse esimesed tankid saabusid Tallinna 22. septembri hommikul , kohtamata organiseeritud vastupanu. Pärast seda, kui mandriosa oli vallutatud - viimasena Virtsu 26. septembril -, tungis Punaarmee 2. oktoobril Hiiumaale ja 5. oktoobril Saaremaale. Kuressaarde sisenesid 8. Eesti Laskurkorpuse üksused 7. oktoobril. Järgmiste päevade jooksul üritas Punaarmee 8. Eesti Laskurkorpus murda sakslaste kaitset. Saaremaa lõunatipus, kind­lustatud Sõrve säärel, oli 2 L oktoobril 10 000 sakslast , neist vaid 4000 võidusvöimelised, ja Hitleroli andnud käsu, et poolsaart tuleb kaitsta viimse meheni.
Sakslaste vastupanu kestis novembri lõpupooleni, kuni nad, kokku umbes 4700 meest, evakueeriti 24. novembril laevadega Lätti Kuramaale. Sellest, kui Punaarmee 2. veebruaril Narva jõele saabus, oli kulunud peaaegu kümme kuud ajani, kui ta 24. novembril vallutas Sõrve sääre kõige lõunapoolsema tipu.
Aga eestlaste sõjatee jätkus. Koos Saksa armeega taganenud sõduritest hakati novembri alguses taas moodustama 20. Eesti SS-diviisi. See läks rindele 1945. aasta jaanuaris ja võitles raskeid kaotusi kannatades Tšehhoslovakkia ja Poola piirialadel. Maikuu alguses, kui sõda Euroopas oli lõppenud, üritas Eesti diviis ameeriklastele alla anda, aga suurem osa sellest, umbes 6000 meest, sattus tšehhi partisanide kätte. Pooltuhat eestlast jättis oma elu “Tšehhi põrgus” ja suurem osa eluga pääsenutest anti sõjavangidena üle Punaarmeele ning sattus nii­viisi Siberi vangilaagritesse.
Eestlased olid 1941-1945 pidanud võidema mitme riigi armeedes - ühed vabatahdikult, teised sunniviisil. Kui Saksamaa oleks võitnud Teise maailmasõja, oleksid selle ridades võidel­nud eesdased - ja ainult nemad - olnud kangelased. Kuna sõja võitis Nõukogude Liit, siis selle ridades võidelnud eestlased - ja ainult nemad - tõusid sangariteks ja Punaarmee vastu ning Saksa või Soome poolel võidelnud tembeldati kurjategijateks. Nüüd, iseseisvas Eestis, võib kõiki eesti sõjamehi, mundrist olenemata, vaadata uue pilguga - nii ohvri toojate kui ohvritena.
Põgenikud, langenud, hukatud ja küüditatud
Eesti põhja- ja lääneranniku rootslaste evakueerimise üle Rootsi peeti Rootsi ja Nõukogude Liidu vahel läbirääkimisi juba 1940. aastal ja poolteistsada neist siirdusid Rootsi sama aasta sügisel. Kui Saksamaa okupeeris Eesti, alustati Rootsi-Saksa läbirääkimisi ja 1943-1944 läks umbes 7000 eestirootslast Rootsi. Nende hulgas oli ka Rootsi pürgivaid eestlasi.
Tõeline põgeniketulv Eestist Rootsi algas 1944. aasta sügisel ja lisaks juba nimetatud eestirootslastele oli 1945. aasta suveks Rootsi jõudnud vähemalt 22 000 Eesti kodanikku. Sajad inimesed hukkusid teel üle Läänemere tormis või Nõukogude ja Saksa laevastiku ja õhujõudude pommide läbi. Suurem osa põgenes kas isiklike või üüritud paatidega, tavaliselt Ojamaa (Gotlandi) kaudu, üle Läänemere, aga ka Rootsi ametivõimud ning eriti Rootsis juba asuvad eestlased korraldasid põgenemisi. Suur hulk eestlasi põgenes ka Saksamaale, vahest 35 000-40 000 inimest.
Sõja lõpuks oli oma kodumaalt põgenenud kokku 75 000-80 000 eestlast. Kui arves­tada, et enne Teist maailmasõda elas väljaspool Eestit maakera eri paikades - Läti, Leedu ja Nõukogude Liit välja arvata -, 25 000-30 000 eestlast, siis pärast sõda oli nende hulk umbes 100 000.
Enamik eesti pagulasi suundus Saksamaale. Rahvusvahelise pagulasorganisatsiooni (.International Refugee Organization, IRO) abiga siirdus Saksa põgenikelaagritest 1947- 1951 maailma laiali rohkem kui 27 000 inimest, kõige rohkem Ameerika Ühendriikidesse (10 992), Austraaliasse (5958), Kanadasse (4118), Suurbritanniasse (3418) ja Rootsi (1089).
ccrti A lAiiirn
Tuhanded eestlased põgenesid üle Läänemere Rootsi väikestel kalapaatidel. Suurem osa jõudis kohale, aga osa hukkus teel. Selle Tallinnas Okupatsioonide muuseumis oleva paadiga põgeneti Hiiumaalt Gotlandile 1944. aasta sügisel. (Foto: Seppo Zetterberg)
Riik
eestlasi
Riik
eestlasi
Venemaa
46 390
Saksamaa
4469
Ameerika Ühendriigid
26760
Ukraina
4208
Rootsi
26438
Kasahstan
3 397
Kanada
20 530
Läti
3312
Soome
8710
Suurbritannia
2 730
Austraalia
6 334
Gruusia
2316
Kokku umbes 160 000 inimest
Eestist põgenenud rahvas oli koosseisult kirju: maainimesed ja linlased, töölised, põllupi­dajad ja kalurid, teenindajad ja haritlased, mehed ja naised, täiskasvanud ja lapsed, noored ja vanad. Sinna kuulus nii palju väljaõppinud haritlasi, eri kultuurialade esindajaid ja poliitikuid, et nendest saadi uutel kodumaadel Eesti seltside ja muude organisatsioonide asutajad, ajaleh­tede ja kirjastuste käivitajad, kooliõpetajad, koorijuhid ja koguduste hingekarjased. Eesti luter­likust pastorkonnast põgenesid välismaale umbes pooled, nende seas peapiiskop Johan Kõpp.
Pagulaseestlaste suur hulk tagas omakorda asutatud ettevõtmistele ja teenustele kasu­tajad. “Lühidalt öeldes tekkis väljaspool Eestit küllaltki mitmepalgeline omaette eesti ühis­kond, Väiis-Eesti, mille tähtsamaid liikumapanevaid jõude olid idealism, andumus ja jonn” (RAAG). Pagulaseesdaste tegevuses oli tähtsal kohal mitmesuguste rahvuskomiteede loo­mine ja nende kaudu poliitiline mõjutamine, mis algusaastatel oli, tõsi küll, mõnedes riikides piiratud, ning informatsioonivõitlus Eesti iseseisvuse taastamiseks.
Eestlus paguluses
Eesti pagulased lõid maailma eri paigus kiiresti oma ühendusi. Nende keskuseks asutati tihti Eesti Maja, mille ruumides tegutsesid mitmesugused eesti seltsid. "Kohalik eesti selts korraldab ette­kandekoosolekuid, vaidlusõhtuid, seltskondlikke koosviibimisi (näit. emadepäeva pühitsemisi, mardiõhtuid, vabariigi aastapäeva aktuseid) eks­kursioone ja väljasõite." (RAAG). Eesti seltsi juures tegutses tavaliselt laulukoor, näitetrupp, kirjandus­ring, käsitööring, rahvatantsurühm ja spordiring. Suur tähtsus oli ka eesti üliõpilaskonnal.
Poliitilist tegevust harrastas New Yorgis 1941, aastal loodud Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu ja pagulaseestlaste ühiseid välispoliitilisi aktsioone rahastas Stockholmis 1946. aastal tegevust alus­ tanud Eesti rahvusfond. 1944. aastal Stockholmis loodud Eesti Komitee kujunes Rootsis elavate eest­laste keskorganisatsiooniks ja 1947. aastal samas linnas tegevust alustanud Eesti Rahvusnõukogu omakorda oli eesti parteide ja teiste poliitiliste rüh­mituste keskorganisatsioon.
Sõja ajal Eestist põgenenud luteri pastorid asuta­sid 1958. aastal luterliku pagulaskiriku, Eesti Evan­geeliumi Luteri Usu Kiriku, kuhu alguses kuulus 62 maailma eri paigus asuvat kogudust. Peapiiskop ja konsistoorium tegutsesid alguses Stockholmis, 1991. aastast Torontos. Ka Eesti õigeusu kirik jät­kas maapaos oma tegevust.
Soov oma identiteeti säilitada väljendus pagulas­eestlaste elavas kultuuritegevuses kõikjal maail­mas: olid omad kirjastused, ajalehed (Väiis-Eesti, Teataja ja Eesti Päevaleht Stockholmis, Meie Elu Torontos) ja koolid. Tähtis osa on olnud ülemaa­ilmsetel ESTO päevadel. Esimesed korraldati 1972. aastal Torontos, kokku tuli 20 000 väliseestlast. Sellest ajast peale on neid korraldatud iga nelja aasta tagant muuhulgas Baltimore'is, Stockholmis, Torontos, Melbourne'is ja New Yorgis. 1996. aastal korraldati ESTO päevad Tallinnas.
Kokku pakutakse tänapäeval Eesti rahvaarvu kaotuseks Teises maailmasõjas 300 000 inimest ehk rohkem kui veerand maa sõjaeelsest elanikkonnast. Kaotuste hulka on arvatud nii pöördumatud kui ka ajutised kaotused: langenud, teadmata kadunud, hukatud, küüditatud, pagulased, Nõukogude Liitu evakueeritud, riigist ümberasunud baltisakslased ja ccstiroots- lased ning Eesti poolt Nõukogude Liidule pärast sõda loovutada tulnud alade (Narva jõe tagune ala ja osa Petserimaast) elanikud.
Sirbi ja vasara haardes
(1944-1991)
Lääne suurriigid lepivad sellega, et Nõukogude Liit jätab Balti vabariigid endale. Eestis taastatakse kiiresti nõukogude kord. Kommunistlikust parteist saab ainuke lubatud partei ja selle juh­timine on muulaste või Venemaa eestlaste käes. Metsavendade vastupanuliikumine lämmatatakse. Põllumajanduse vägivaldse kollektiviseerimise ajal 1949. aastal küüditatakse rohkem kui 20 000 eestlast. Pärast Stalini surma 1953. aastal läheb olukord esialgu kergemaks, aga edasiste aastakümnete jooksul jõutakse seisakuaega ja uusvenestamiseni. 1989. aastal on Nõukogude Eesti elanike arvust eestlasi 61,5%. Kultuuris annab tooni sotsialistlik realism , aga 1960. aastatest alates tõstavad kirjan­duses pead "noored vihased mehed". 1980. aastal avaldatud intellektuaalide protest, Neljakümne kiri, juhib tähelepanu eesti keele ja eestluse nõrgenenud positsioonile.
Julgeolekuorganite tegevus oli eriti aktiivne sõjajärgsetel aastatel. Nende “nõukogude- vastastest elementidest” puhastava tegevuse ja arreteerimiste tulemusena võeti näiteks 1944. aasta sügisel kinni Otto Tiefi valitsuse liikmed, kellel ei õnnestunud põgeneda. Nende üle peeti Moskvas kohut 1945. aasta juuni alguses. 1944. aasta lõpust alates läbiviidud massiliste arreteerimiste käigus said Eestimaa vanglad puupüsti täis; 1945. aasta alguses oli neis 4218 kinnipeetut. Praeguste andmete järgi arreteeriti Eestis aastatel 1944-1945 kokku 10 000 inimest ja pooled neist surid kahe esimese aasta jooksul. 1953. aasta lõpuks viidi Nõukogude Eestist vangi- ja sunnitöölaagritesse 25 000-30 000 inimest, kellest umbes 11 000 ei tulnud tagasi. Mõne statistika järgi oli äraviiduid koguni 45 000. Mõrvatud “bandiite", eeskätt met­savendi, oli umbes 1500.
Teine maailmasõda alles käis, kui Nõukogude Liit juba 1944. aastal piire ümber kor­raldas, muuhulgas Nõukogude Lätis ja Nõukogude Eestis. Esimeses lülitati näiteks kirdes paiknev Abrene piirkond Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi koosseisu. Ühtekokku kaoeas Nõukogude Läti 1200 ruutkilomeetrit, millel elas 52 000 inimest. 1953. aastal liideti Vene NFSV-ga veel umbes 800 ruutkilomeetrit.
1944. aasta augustis teatas Eesti NSV Ülemnõukogu, et loovutab “arvesse võttes elanik­konna korduvaid palveid", teatud hulga valdasid Vene NFSV-le, millega NSV Liidu Ülem­nõukogu nõustus - Moskva poolt oli ju kogu asi käima lükatudki. Nii viidi kolmveerand Kagu-Eesti Petserimaast ehk Setumaast koos Petseri linnaga üle Vene NFSV Pihkva oblasti koosseisu. Sellel territooriumil elas umbes 47 000 inimest. Teine liitmine 1944. aasta lõpus puudutas Narva jõe idakallast, mis liideti Leningradi oblastiga. Eesti NSV Ülemnõukogu kinnitas liitmised 1945. aasta alguses. Nende Moskva nõudmisel toimunud kaotuste järel oli Eesti NSV pindala 45 215 ruutkilomeetrit ehk ligikaudu viis protsenti (2300 ruutkilo­meetrit) väiksem kui oli olnud Eesti Vabariigi riigiterritoorium. Need üleviimised puudutasid umbes 75 000 inimest.
Piiri muutmisel olid sõjalis-strateegilised põhjused. Petserimaa ja Narva tagused alad olid juba 1930. aastatel olnud Eesti kaitse sõlmpunktideks, mille ülesanne oli peatada vaenlase edasitungimine, et jõutaks läbi viia üldmobilisatsiooni. Asja võib näha ka nii, et territoo­riumide liitmisega kiirustamist veel enne suure sõja lõppu Euroopas mõjutas Moskva mure selle pärast, et Adandi Harta põhjal võiks kerkida esile nõudmine lõpetada okupatsioon Balti riikides.
Üks osa ühtlustuspoliitikast oli Nõukogude Eesti kohaliku valitsemissüsteemi uuen­damine. Vanast ajast oli maa jagatud maakondadeks ja valdadeks - 1945. aasta algusest oli esimesi 11 ja teisi 233.1945. aasta sügisel aga loodi kohaliku omavalitsuse alamastmena val­dadesse uute nõukogulike elementidena 637 külanõukogu. Põhjalik uuendus leidis aset 1950. aastal, kui 13 maakonna ja 233 valla asemele moodustati nõukogude laadis 39 maarajooni (1966. aastast alates oli neid 15). Viis suuremat linna- Tallinn, Tartu, Narva, Kohda-Järve ja Pärnu olid vabariikliku alluvusega. Rajoonide piirid tõmmati vaba käega, hoolimata ajaloo­liselt ja geograafiliselt väljakujunenud piiridest, hävitades nõnda igivana maakonnajaoeuse, mis omakorda aitas murendada kohalikku identiteeti.
1952. aastal mindi nende korraldustega lausa “suurushullustuseni”, nagu kirjanduses tihti väidetakse, kui Eesti jagati Nõukogude Liidu kombe kohaselt kolmeks oblastiks - Tallinna, Tartu ja Pärnu oblastiks. Need lõpetati, tõsi küll, juba 1953. aastal. Külanõukogude arvu vähendati 1954. aastal ligi poole võrra, 320-ni, 1965. aastal oli neid 238 ja 1989. aastal vaid 91.
Võim ja võimul olijad
• Eestimaa Kommunistlik Partei
535
Nõukogude Eesti tähtsaim võimuorgan oli kommunisdik partei. Selle ametlik nimi oli kuni 1952. aastani Eestimaa Kommunisdik (bolševike) Partei, EK(b)P, pärast seda Eestimaa Kom­munisdik Partei, EKP. See oli Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei, ÜK(b)P - aas­tast 1952 Nõukogude Liidu Kommunisdiku Partei, NLKP, allorganisatsioon ningemapartei käepikendus ja käsutäitja, mille võimalik omaalgatus sünnitas vaid pahandusi Moskvaga.
Lühikest lõõga ja algusaastate kahtlustavat õhkkonda näitas seegi, et kuni 1947. aastani tegutsesid Balti liiduvabariikides neid kontrollivad bürood emapartei keskkomiteest. ÜK(b)P KK Eesti büroo loodi novembris 1944 sovetiseerimise abivahendiks. Büroo esimeheks mää­rati Kremli hierarhias küllalt kõrgel seisev Nikolai Satalin, kes 1946. aastal asendati Georgi Peroviga. Büroosse kuulusid lisaks Moskvast saadetud töötajatele EK(b)P partei esimene sekretär Nikolai Karotamm ja Rahvakomissaride Nõukogu esimees Arnold Veimer.
1944. aasta detsembris kirjutas Karotamm, et büroo ülesandeks “on juhtida EK(b)P kõikide tema eesseisvate ülesannete lahendamisel, aidata kogu tööd parandada, parandada vigu, ületada need puudused, mis töös on ja tõsta kogu töö vajalikule bolševisdikule tasemele.” Satalin omakorda teatas Nõukogude Eesti parteiladvikule, et Eestis on vaja lähiajal kehtestada “tõeline nõukogude kord”. Aastatel 1940-1941 ei olevat nimelt veel täielikult jõutud hävitada kodanlikku korda, mille jooned olid jäänud elama, kui sakslased 1941. aasta suvel sisse tulid.
1947. aasta kevadeks olid Balti liiduvabariikides tegutsevad bürood Moskva meelest oma ülesande täitnud ja nende tegevus otsustati lõpetada. Siitpeale hakkasid büroode ülesandeid täitma kohalike kommunisdike parteide keskkomiteed. Sellega lõppes nii Eesti kui ka teiste Balti nõukogude liiduvabariikide sovetiseerimise esimene etapp, üleminekuaeg. Sellele järg­nes uus, 1947. aasta jooksul kujunenud sovetiseerimise taktika, “mida erinevalt esimesest perioodist hakati teostama juba avaliku rõhuga ühdustamisel ja jõumeetoditel. Selle ajajärgu eripäraks olid näiteks üleminek massilisele kollektiviseerimisele, samuti repressioonide tugev­nemine.” (ZUBKOVA)
Eestimaa Kommunistliku Partei kõrgeim otsustav organ oli partei kongress , mis kogu­nes vähemalt kord aastas. Kongress valis keskkomitee , mille pleenumid toimusid vähemalt kord nelja kuu jooksul. Pleenum valis keskkomitee büroo liikmed ja teised tähtsad partei­ametnikud. Büroo, Nõukogude liiduvabariigi tegelik võimukeskus, juhtis partei tegevust pleenumite vahelisel ajal. Bürool oli kümmekond liiget ja kolm kuni neli ilma hääleõiguseta liikmekandidaati. Büroo liikmed olid muuhulgas Ministrite Nõukogu esimees ja Ülemnõu­kogu Presiidiumi esimees.
Parteiaparaadi tipus seisis keskkomitee esimene sekretär (partei juht), kes oli büroo esi­mees. Järgmisel astmel oli keskkomitee teine sekretär, kelleks tavaliselt oli Moskvast saadetud venelane, Moskva keskvõimu kontrolliv silm kohapeal. Esimeseks II sekretäriks sai Sergei Sazonov (1944-1948).
Et Eestimaa Kommunistlik Partei oli, nagu ka teiste liiduvabariikide parteid, Moskva kõva kontrolli all, tuli tähtsamad otsused langetada viimasega kooskõlastatult.
Kommunistliku partei kohalikke organisatsioone esindasid maakohtadel maakondade resp. rajoonide parteiorganisatsioonid ja linnades linna- või linnaosa organisatsioonid . Väik­semad üksused olid töökohtade parteialgorganisatsioonid.
Kommunisdikul parteil olid liikmed ja liikmekandidaadid. Sõjajärgne liikmeskond koos­nes eeskätt koos Punaarmeega Nõukogude Eestisse saabunud kommunistidest ja Punaarmeest demobiliseeritud eestlastest sõjameestest. Liikmeskond kasvas kiiresti. 1945. aasta alguses kuulus Eestimaa Kommunistlikku Parteisse 2409 liiget, 1953. aastal oli neid juba 22 320.
Pikka aega oli kommunistlik partei mitte-eestlaste partei ja ligi pooled selle liikmeist olid Venemaa eestlased. Seetõttu tunti Eesti kultuuri ja traditsioone parteis vähe ja eestlaste jaoks oli partei selgelt võõrvõimu esindaja, mis ilmselt vähendas ka nende soovi parteiga ühineda. Vähene eesdastest liikmete arv süvendas Moskvas usaldamatust uue liiduvabariigi suhtes. Ent 1950. aastatel hakkas kohalike osa silmnähtavalt kasvama.
Eestimaa kommunistliku partei liikmeskond 1945-1953
Aasta
liikmete arv
etnilised eestlased
1945
2 409
961
40,0
1946
7139
3 436
48,1
1947
12 965
5 937
45,8
1948
16 390
7134
43,5
1949
16 924
7 382
43,6
1950
17 639
7 549
42,8
1951
18 897
7 954
41,8
1952
21 173
8 799
41,6
1953
22 320
9 729
43,6
Partei keskkomitee büroos oli aegajalt ka mõni Eesti eestlane, aga vähemalt 1948. aastal koosnes see Venemaa eesdastest ja venelastest. 1945. aastal oli partei keskkomitee aparaadis 58,6% eestlasi. Aastatel 1946 ja 1951 oli eestlaste osa aparaadis selgelt alla poole (46,9 ja 48,2%), aga teistel ajavahemiku 1945-1954 aastatel rohkem kui pooled, 1954 koguni 63,6%.
’ Eestimaa Kommunistlik Partei oli väga mehelik. 1951 olid liikmete arvust 77% mees­terahvad. 1946 oli keskkomitee aparaadis, mis koosnes 134 töötajast, 36 naist ehk 26,4% ja 1951. aastal oli see arv sama.
Ühe osana uute liiduvabariikide sovetiseerimisest käivitati neis 1944. aasta sügisest kodanliku natsionalismi vastane võitlus, seda loosunglikku mõistet täpsemalt määratle­mata, mis saavutas oma lae kümnendi teisel poolel. Kodanlikku natsionalismi, “formalismi”, “dekadentsi” ja “kosmopoliitilisust” otsiti, ja leiti, kõikjalt: kirjandusest, kunstist, teadusest ja majanduselust.
Juba 1944. aasta detsembris märkis Hans Kruus EK(b)P Keskkomitee pleenumil, et “vajati uut inimest, kes oleks vaba eelmise, kodanlise korra, eriti aga fašismi poolt sisenda­tud ja levitatud mürgiste eelarvamuste köidikuist”. “Mürgiseks umbrohuks” oli Kruusi sõnul “kodanlik natsionalism ”, mille vastu võitlemise oli EK(b)P keskkomitee seadnud “üheks esi- kohaliseks ülesandeks”.
Nõukogude Eesti algusaastate parteijuht oli Venemaa eestlane Nikolai Kaotamm. 1944. aasta sügisel valiti ta partei keskkomitee esimeseks sekretäriks tõenäoliselt pärast seda, kui Stalin oli selle valiku heaks kiitnud, olles augustis Karotammega kohtunud. Karotamme juh­timisel püüdis partei rasketele aegadele vaatamata arvestada ka kohalike oludega ja tegutseda puhvrina Moskvast tulnud käskude ja keeldude suhtes. Näiteks ajas Karotamm põllumajan­duse kollektiviseerimises aeglasemat ja mitte nii vägivaldset joont, samas kui üleliiduline kom­munistlik parcei nõudis suurtalunike ehk kulakute likvideerimist, nagu 1949. aasta märtsis Nõukogude Eestis Moskva käsul tehtigi. Karotamm esindas ka seisukohta, et Nõukogude Eestisse saadetud juhtivad parteitöötajad peaksid ära õppima eesti keele ja tundma Eesti aja­lugu ja kultuuri, mis tekitas venelastes ja Venemaa eestlastes nördimust.
Nõukogude Eesti murettekitavat olukorda käsitleti 1949. aasta algusest peale mitmel korral Kremlis kõige kõrgemal tasemel. Aktiivne Moskva informaator oli Eestimaa Kom­munistliku (bolševike) Partei propaganda - ja agitatsioonisekretär (ideoloogiasekretär)
Johannes (Ivan) Käbin , kes taotles Karotamme kohta. 1949. aasta lõpus saadeti Mosk-
vast Nõukogude Eesti olukorraga tutvuma kontrollkomisjon. Kohapeal saadud ja Käbini
edastatud andmete põhjal käsitles ÜK(b)P Keskkomitee 1950. aasta veebruaris olukorda
Nõukogude Eestis ja kiitis heaks otsuse “Puudustest ja vigadest EK(b)P Keskkomitee töös”,
mille poliitbüroo kinnitas. Nõukogude Eesti juhtkonda eesotsas Kaotammega süüdistati,
nagu otsuses kirjas, vigades , selles, et nad võimaldasid kodanlikel natsionalistidel pääseda
juhtivatele positsioonidele, käitusid valesti kollektiviseerimisel ja vee! mitmetes teistes
pattudes, samuti selles, et nad näitasid üles nõrka enesekriitikat. Süüdistusi tuli käsitleda
Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei keskkomitee 8. pleenumil, mis kutsuti kokku
1950. aasta märtsis.
Juba 1949. aasta kevadel käivitus Nõukogude Eesti lehtedes vihane rünnak “kodan-
lik-estceditseva, ebapatri oo tilise” kultuuri ja selle paljude esindajate - kirjanike, kriitikute,
kunstnike, heliloojate, teatriinimeste ja teadlaste vastu. Eriliseks märklauaks sai 1940. aasta
“rahvavalitsuse” välisminister, silmapaistev kultuuritegelane ja Ülemnõukogu Presiidiumi esi-
mehe asetäitja Nigoi Andresen. Juba 1949- aasta augustis vabastad ta sellest ametist ja järgmi-
sel aastal visati ka parteist välja ning arreteeriti. 1952. aastal langetati talle Moskvas tüüpiline
kohtuotsus: “25 pluss 5”, ehk 25 aastat vangilaagrit ja pärast seda sundasumine Nõukogude
Ludus. Julgeolekuniinister Boris Kumm kui “karotamlane" sunniti 1950. aasta alguses tagasi
aseuma, sest ei olnud küllalt karmilt tegutsenud
kodanliku natsionalismi väljarookimisel.
Samal aastal kaotasid ka kaks teist Varese
valitsuse liiget “rahvavaenlastena” oma kõr-
ged positsioonid: Johannes Semper lasti lahti
Kirjanike Liidu esimehe kohalt ja Hans Kruus
vallandan Teaduste Akadeemia presidendi ame-
tipostilt. Väidecavalt oli Kruus “USA-Inglise
imperialismi agent, kes aitas nende emamaade
kodanlusel ekspluateerida Eesti rahvast”. Lisaks
süüdistad teda selles, et tema kui ajalooprofes-
sor ei suutnud küllalt kiiresti välja anda ülevaa-
det (Nõukogude) Eesd ajaloost, kus oleks ära
näidatud Eesti ja Venemaa sajanditepikkune
“suur sõprus” ja iseseisva Eesti “rahvavaenulik”
olemus. Igatsetud teos, “Eesti NSV ajalugu”
valmis 1952. aastal Gustav Naani toimetamisel.
Eesrimaa Kommunisdiku (bolševike) Par-
tei Keskkomitee kogunes oma 8. pleenumile
1950. aasta märtsis vägagi närvilises õhkkonnas.
Ette kindlaksmääratud sõnavõttudes kritisee-
riti Nõukogude Eesti juhtkonda, eeskätt Karo-
camme, muuhulgas ka selle eest, et Andreseni
ja Kruusi taolised endised vasaksotsialisdd ja
rahvavaenlased olid parteisse vastu võetud, mil-
les Karotammel muidugi mingit süüd ei olnud.
Igatahes tuli tal parteijuhi kohalt tagasi astuda.
Tema asemele valiti partei ideoloogiasekretär Johannes Käbin, kes oli kritiseerinud oma võist­lejat Karotamme ja usinalt paljastanud “kodan­likke natsionaliste”.
Pärnus sündinud ja 1928. aastal Nõukogude Liidu kommunistlikku parteisse astunud Nikolai Karo­tamm oli 1940-1944 Eesti kommunistliku partei keskkomitee teine sekretär ja 1944-1950 esimene sekretär ehk Nõukogude Eesti parteijuht. Karo­tamm püüdis olla teatud määral puhver Moskva nõudmiste ja käskude suhtes, aga teda süüdistati vigades, mida käsitleti Eesti kommunistliku partei keskkomitee 8. pleenumil 1950. aasta märtsis. Kodanlikus natsionalismis süüdistatud Karotamm pidi tagasi astuma ja tema järglaseks sai Ivan (Johannes) Käbin. jFoto: Eesti Filmiarhiiv)
1905. aastal Eestis sündinud Käbin oli läinud 10-aastasena Venemaale ja tuli sealt tagasi Nõukogude okupatsiooni ajal 1941. Partei juhina sai temast Nõukogude Eestis tähtis mees ja seda kuni aastani 1978. Ka keskkomitee teine sekretär vahetati välja, kui 1950. aasta suvel Moskvast uus mees asemele saadeti. Karotamm ei kaotanud elu ega läinud isegi mitte vangi, küll aga sai temast ‘poliitiline pagulane". Kuni oma surmani 1969. aastal tegutses ta Moskvas majandusteadlase ja kõrgkooli õppejõuna.
1950. aasta pleenumile järgnes ohtralt “järeltõukeid". Jõudis kätte klassivõitluse terav­nemise aeg. Teaduste Akadeemiast, ülikoolidest ja kultuuriasutustest vallandati ligikaudu nelisada inimest - osa neist vangistati - ja muudatused puudutasid ka Eesti NSV juhtkonda. Kõrgetest ametitest sunniti lahkuma suurem osa Eestis enne 1940. aastat põranda all tegutse­nud “ vanadest kommunistidest” ja 1940. aasta "juunikommunistidest". Mitmed neist “rahva- vaenlastest” arreteeriti, ent lasti mõne aasta pärast vabaks. Partei keskkomitee bürood uuen­dati peaaegu täies koosseisus 1951. aasta kevadisel parteikongressil, misjärel büroo ainuke Eestimaa eesdasest liige oli Stalini preemia laureaat kirjanik ja Käbini perekonnasõber August Jakobson . Uue ideoloogia vaimus kirjutatud näidenditega oli ta juba jõudnud endale kindla positsiooni kätte võidelda.
• Ministrite Nõukogu ja Ülemnõukogu
Täidesaatvat võimu esindava Nõukogude Eesti valitsusena oli 1940. aasta augustis moodus­tatud 14-liikmeline Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu. 1944. aastal lisati ka liiduvaba­riikide valitsustesse ilma mingit võimu või tähendust omavad välisasjade ja kaitse rahvako­missariaadid. 1946. aastal muudeti Rahvakomissaride Nõukogud üleliiduliselt Ministrite Nõukogudeks ja rahvakomissaridest said ministrid. Nõukogude Eesti valitsus juhtis liidu­vabariigi tegevust vastavalt Moskva ja liiduvabariigi kommunistliku partei poolt määratud joonele ja nende kontrolli all. Täidesaatvat võimu kohtadel esindasid eri aegadel maakondade, rajoonide, valdade, külade ja linnarajoonide täidesaatvad ehk täitevkomiteed.
1944. aasta sügisel sai Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimeheks kohalik eesdane Arnold Veimer, kellele pärast kommunistide riigipöördekatset 1924. aastal oli mõistetud eluaegne vanglakaristus, kes aga 1938. aasta amnestiaga vabanes. Saanud parteijuhiks, alustas Käbin jõuliselt peale Karotamme ka teise oma viha objekti, Veimeri, vastu suunatud kompromi­teerivate materjalide kogumist. Ka selles asjas jõudis ta eesmärgile, kui Veimer 1951. aastal Ministrite Nõukogu esimehe kohalt lahti lasti. Hiljem tegutses Veimer siiski muuhulgas ka Ministrite Nõukogu aseesimehena. Uueks esimeheks sai kümneks järgnevaks aastaks Vene­maa eestlane Aleksei Müürisepp. 1944. aasta sügisel olid suurem osa rahvakomissaridest kohalikud eestlased, aga pärast 1950. ja 1951. aasta puhastusi olid 1952. aastal Ministrite Nõukogu 26 liikmest 17 Venemaa eestlased ja 9 venelased. Ükski Eestimaa eesdane ei saanud oma kohale jääda.
Eesti NSV formaalselt kõrgeim seadusandlik organ oli Ülemnõukogu, mille ülesanne­tesse kuulus ka seaduste väljaandmine ning eelarvete vastuvõtmine. Tegelikult oli Ülem­nõukogu, “parlament”, kumrnitempel, mille tavaliselt kaks korda aastas peetavatel ja mõne päeva kestvatel istungitel automaatselt ja vastuvaidlematult kiideti heaks parteiorganites ja täidesaatva võimu tasemel otsustatud asjad. Ülemnõukogu istungite vahelisel ajal esindas seadusandlikku võimu selle presiidium, kohalikul tasandil olid omad nõukogud.
Esimesed valimised Nõukogude Eesti sajaliikmelisse Ülemnõukokku viidi läbi 1947. aasta veebruaris ja järgmised 1951. aastal. Mõlemal korral osutusid valituks ka Stalin ja Moto- tov, kes tegelikult osalesid koosolekutel ainult seinal rippuvate piltidena . 1947. aasta valimistel käis väidetavalt hääletamas 99,33% hääleõiguslikest. Valimised olid lihtsalt formaalsed ja
võimude range kontrolli all. Kommunistliku partei poolt asetatud ühe kandidaadiga nime­kirjade tõttu ei olnud valijatel mingit valikut ja poolt hääletanuid oli näiteks 1951. aasta vali­mistel 99.5%. Valimiste mõte oli lihtsalt anda nõukogude võimule formaaljuriidiline kinnitus. “Valimised toimusid meie kaupluse punanurgas. Valimised olid lahtised , ilma ümbrikuta. Valimissedel lasti kasti kommunistide silma all,” meenutab üks kaasaegne. “Olid küll vali- miskabiinid, kus oleks võinud käia kandidaatide nimekirjast nimesid maha tõmbamas, aga kes sinna läks, oli kohe märgistatud." Küsimusele, miks Ülemnõukogu valimisi nimetatakse valimisteks, vastati musta huumoriga: “Sellepärast, et igal kodanikul on õigus valida kom­munistliku partei ja Siberi vahel.”
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees oli Johannes Vares- Barbarus kuni oma surmani 1946. aastal. Uus esimees oli Venemaa eestlasest kirjanik Eduard Päll, kes 1950. aastal pidi kodanlikus natsionalismis süüdistatuna tagasi astuma. Tema asemele sai kaheksaks aastaks August Jakobson.
Vastupanu ja suurküüditamised
Eesti metsades tegutses Nõukogude aja algaastatel okupatsioonivõimudele vastupanu osu­tav partisaniliikumine - metsavendlus. Selle tuumiku moodustasid Saksa armees teeninud eesdased, kes pärast sakslaste taganemist 1944. aastal varjusid metsa. Nende ridu täiendasid Nõukogude mobilisatsiooni ja küüditamiste eest põgenenud. Metsavendade relvastus oli esi­algu pärit Saksa armeest, hiljem võeti venelastelt relvi ära. Toiduaineid ja muud vajalikku said metsavennad taludest enne põllumajanduse kollektiviseerimist 1949. Tavaliselt tegutsesid nad väikeste salkadena, suuremaid üksusi neil enamasti ci olnud, küll aga ühiseid operatsioone. Tundub, et vähemalt mõnedel aegadel oli liikumisel kui mitte otsene keskjuhtimine, siis vähemalt territoriaalselt organiseeritud tegevus.
Metsavendade liikumine oli kõige aktiivsem tihedatel metsa- ja sooaladel, Virumaal, Pärnumaal ja Võrumaal. Nende koguarvu kohta on erinevaid seisukohti. Paaril esimesel Nõukogude vabariigi taastamise järgsel aastal oli metsavendi üksvahe umbes pooltuhat, aga järgmistel aastatel on neid ja nende lähedasi toetajaid arvatud olevat vahest koguni 30 000, kellest relvastatud vastupanuliikumises osales ehk kolmandik. Sama palju metsavendi oli ilm­selt Lätis, aga Leedus oli see arv kahekordne.
Aktiivne partisaniliikumine oli uutele võimumeestele ebameeldivaks üllatuseks. Juba 1945. aasta hilissuvel arutati Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei keskkomitees “bän­di itidevastase” võitluse teemal ja otsustati eraldada uusi väeosi metsavendade kasvupinnase hävitamiseks. Maakondadesse saadeti karistussalku, kes selleks, et saada metsavendi puudu­ tavat teavet, arreteerisid massiliselt kohalikke elanikke.
Metsavennad ründasid vene garnisone, sõjaväevoorc, julgeolekutöötajaid, vangieskorte ja -laagreid ning kohalikke parteiorganeid. Nii külvasid nad okupandis ebakindlust ja levi­tades poliitilist propagandat ka lendlehtedcna, püüdsid üleval hoida eesdaste vastupanu- vaimu ja lootust iseseisvuse taastamisele. Metsavendade tegutsemine oleks olnud võimatu ilma maainimestelt saadud materiaalse ja moraalse toeta, niisiis oli tegemist vastastikuse mõjuga.
Partisaniliikumise mõte ei olnud vabastada Eestit nõukogude armeest, vaid nende tege­vust kannustas idee, et külma sõja tugevnemine suuriikide vahel ajab ida ja lääne teineteise vastu ning võib panna lääneriigid teatud viisil tegutsema Eesti iseseisvuse taastamise heaks. Kuni selle ajani pidid aga metsavennad säilitama valmisoleku, et sobiva hetke tulles asjade käiku sekkuda. Põllumajanduse vägivaldne kollektiviseerimine 1949. aastal ja massiküüdita­mised murdsid metsavendade tegevuse selgroo.
Nõukogude Eestis kulges kollektiviseerimine maal aeglaselt. Esialgu püüti kollektivisee- rida sellega, et vähendati kolhooside maksukoormust ja suurendati eratalu poegade oma, ent kui see ei andnud soovitud tulemusi, prooviti vägivallaga . 1949. aasta märtsis viidi kolmes Balti liiduvabariigis Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogu otsusel läbi massiküüditamine , mille ohvriks langes ühtekokku 29 000 perekonda ehk üle 87 000 inimese.
Nõukogude Eestis oli küüditamise kavandamine kohaliku siseministeeriumi ja julgeole­kuministeeriumi õlgadel, nende ametnikele saadeti appi sadu Nõukogude Liidu siseministee­riumi ohvitsere, sõdureid ja muud koosseisu. Nõukogude Eestis seoti selle protsessiga 20 000 inimest, kellest ligi 6000 olid sõdurid, 3665 hävituspataljonlase^ ja ligi 8500 parteiaktiiv. Amediku terminoloogia järgi olid küüditamise objektiks kulakud ehk suurtalupojad, bandii­did ja natsionalistid - kõik koos perekondadega. Hoolikalt ettevalmistatud hiigelopcratsioon käivitati 25. märtsi varahommikul, kui kinnipeetuid hakati kokku koguma laadimispunkti- desse, et neid raud teed mööda edasi saata.
Moskvasse saadetud ettekande järgi oli 29. märtsi õhtuks vagunitesse laaditud 7488 pere­konda ehk 20 535 inimest. Neist 7201 kuulus kulakupcrcdcssc ja tubli 13 000 “saksa oku­pantide käsilaste, bandiitide ja nende toetajate” peredesse. Küüditatutest olid 22,3% mehed, naisi oli 48,2% ja lapsi 29,5%. Nad viidi Põhja- Kasahstani ja Siberisse: Novosibirski, Omski ja Irkutski oblastitesse ja Krasnojarski kraisse.
1949. aasta küüditamised mitte ainult ei viinud eesti talupoegi kolhoosi või Siberisse, vaid võimaldasid ühdasi anda hoobi metsavendade liikumisele. Ühtede nõukogude statistikaand- mete järgi oli 1949. aasta lõpuks tapetud või vangistatud 10 000 metsavenda või põrandaaluse organisatsiooni liiget. Kuigi liikumine oli laias laastus jõudnud oma pöördepunkti, sai see hetkeks lisajõudu tuhandete küüditamiste eest põgenenud meeste ja naiste näoL Kolhooside rajamine võttis aga metsavendadelt siiski pinna jalge alt, kolb oosi maade teke ja ametivõimude aktiviseerunud tegevus surusid partisanid järgmise kümnendi keskel üha enam nurka. 1955. aasta amnestia lõpetas praktiliselt metsavendade tegevuse ja usu lääneriikide poolt tulevale abile purustas lõplikult 1956. aasta Ungari ülestõus, milles lääs piirdus vaid kõrvaltvaataja rolliga.
Plaanimajanduse realiseerimine
• Põllumajanduse kollektiviseerimine
Juba 1940. aastal otsustati läbi viia radikaalne maareform, mille elluviimiseni jõuti 1944. aasta sügisel. Peamine töö sai valmis kevadeks 1945, aga veel paar aastat pärast seda reformi täiendati. Põllumajandust veel ei koUektiviseeritud, suurtele taludele jäeti 30 hektarit maad ja ülejäänud maa läks neile, kellel maad ei olnud, kusjuures eesõigus oli Punaarmees teeninutcl, ja väga väikeste maade omanikele. Uuenduses sai määravaks ka see, kas maaomanikku võis liigitada “rahvavaenlaseks", teisi sõnu, kas ta oli olnud Saksa sõjaväes või Eesti Omakaitses. Sellistele “kurjategijatele” jäeti ainult 5-6 hektarit. Reform oli niisiis mõeldud ka karistuseks.
Reformiga oleks tulnud ühele poole saada juba aasta lõpuks, aga eesmärgini jõuti alles 1947. aasta suvel. Kui reform oli läbi viidud , oli Nõukogude Eestis 136 000 talumajandit. Neist kolmandik olid uusmaasaajad või need, kes said maad juurde, kolmandik - 43 531 olid reformiga oma maid kaotanud talud ja kolmandik talud, mida uuendus ei puudutanud. Uustalude keskmine pindala oli alla 15 hektari - sellest umbes viis hektarit põldu - ja neist ci saanud just eluloomi, rääkimata alla 10-hektaril istest kääbuscaludest, mida oli ligemale kolmandik. Ka kunagised tootlikud, nüüdseks aga amputeeritud suuremad talud kannatasid. Talude elujõulisus oli siiski kõrvaline asi, sest reformi mõte oli rajada teed põllumajanduse kollektiviseerimisele.
hektarit
%
20-30
33,1
10-20
40,4
1-10
26,5
Taludel oli kohustus müüa oma toodang esmajärjekorras riigile selle poolt kehtestatud madalate hindadega. Kuna põllumajanduspoliitika mõte oli nõrgendada suuremate talude positsiooni, siis nende müügikohusrus oli väiketaludega võrreldes suurem. 1945. aastal pidid väiketalud (l-10 hektarit) müüma riigile 30 kilogrammi vilja haritava maa hektari kohta, aga 20-25-hektarised talud 100 kilogrammi haritava maa hektari kohta. Kartulite osas olid vastavad kohustused 40 ja 140 kg.
Ka aktiivse maksupoliitikaga taheti raskendada suuremate talude olukorda ja tasandada sellega teed kollektiviseerimisele. Nii pidid üle 20-hektarised talud maksma oma arvesta­tud (numbrilistcst) tuludest - 1946. aastal oli arvestuslik tulu põllumaa hektarilt 600 rubla , 1947. aastal juba 1300 rubla - üha suuremaid makse, 1947. aastal koguni 75%. Lisaks talude sissetulekute vähendamisele külvas reform maaühiskonnas viha ja vaenu , mida ametivõimud just soovisidki.
Aastatel 1944-1946 pöörati maareformi läbiviimisel peamist tähelepanu nii suurtalude tükeldamisele kui ka progressiivsele maksusüsteemile. Karotamm meenutab, kuidas ÜK(b)P Keskkomitee sekretär Andrei Ždanov ütles talle 1947. aasta veebruaris, et kolhooside loomine ei ole “käesoleval ajal Eesti jaoks aktuaalne ning sotsialismi tulevik ei sõltu mmgil viisil sellest, et Eestis pole veel kolhoose,” Põllumajanduse kollektiviseerimist ei peetud niisiis sovetisee­rimise vajalikuks eelduseks.
Siiski käsitles Moskva juhtkond 1947. aastal kolhooside moodustamise küsimust Eestis, Lätis ja Leedus. Zdanovi juhitud erikomisjon sai ülesandeks koostada kolme päeva jooksul vastav keskkomitee direktiiv, “Direktiiv peab lähtuma sellest," öeldi partei juhekonna otsuses, “et kolhooside organiseerimisel neis vabariikides ei rohi lubada mingit kiirustamist ning et praktiline ülesanne seisneb eelõige kehviktalupoegadcst väikese hulga kolhooside loomises, mis oleksid hästi varustatud kaasaegse tehnikaga ning oleksid igas suhtes näitlikud ja eesku­julikud kolhoosid ."
Maikuus jõuti lõpuks UK(b)P Keskkomitee määruseni kolhooside moodustamise kohta. Neid tuli Nõukogude Eestis moodustada 1947. aasta lõpuks 17, aga suudeti luua ainult viis. Samal ajal käivitati niinimetatud kulakute registreerimine. “Kulakute” all mõeldi suurtalu­nikke, kes olid kasutanud palgatöölisi ja kellel olid põllumajandusmasinad. Kulakuteks klassi­fitseeriti 2700 taluomanikku, kellele kehtestati eriti kõrged maksud ja karmid toodangu riigile müügi määrad. Juba 1947-1948 küüditati umbes 1200 kulakuteks kuulutatud perekonda.
1948. aastal kaunistati veelgi maksupoliitikat ja valmistuti, nagu seda oli tehtud Nõu­kogude Liidus 1930. aastate alguses, kulakute kui klassi likvideerimiseks ja küüditamiste kasutamiseks sunnivahendina. “Kulakute" ahistamisest ja ka teiste talupoegade maksude ja koormuse lisamisest aga ei piisanud eesti põlluharijate kolhoosidesse sundimiseks. 1948. aasta oktoobris oli Nõukogude Eestis ainult 195 kolhoosi, kulm kuulus 2% kõigist taludest ja veel 20. märtsil 1949 ci olnud kolhoosidega liitunud talusid rohkem kui 8%. Enam vähem samasugune olukord valitses Nõukogude Lätis ja Nõukogude Leedus.
Vägivaldset kollektiviseerimist pidurdada püüdnud Nõukogude Eesci parteijuht Karo- tamtn kirjutas Stalinile 1949. aasta jaanuaris, et kollektiviseerimiseks kulub paar-kolm aastat ja et 1949. aasta lõpuks on ehk tubli veerand taludest kollcktiviseeritud. Selline ajagraafik oli Moskva jaoks liiga aeglane ning kollektiviseerimine viidi läbi äkkrünnakuga ja vägivaldselt.
Staliniga 1949. aasta jaanuaris kohtunud Karotamm kirjutab oma märkmikus: “Viimaks ütles St., et - saadame nad [kulaklikud] välja. Kuid seda on vaja teha kiiresti, et see asi küla ei närveeriks mitte kaua aega.”
Talupoegade vastupanu murdmiseks viidi 23. märtsile 1949 järgnenud nädalal läbi eelpoolkirjeldatud ulatuslik küüditamine. Sellest tekkinud hirmu õhkkonnas algas talu­poegade massiline kolhoosidesse astumine. Lühikese ajaga kasvas nende arv järsult. Kui 5. aprillil oli kolhoosidega liitunud 28% taludest, siis 20. aprillil oli neid juba 63,8%. 1950. aasta alguses oli umbes 80% Nõukogude Eesti taludest kollektiviseeritud ja järgmise aasta alguses ligi 92%, misjärel maal oli 2213 kolhoosi ja nendes keskmiselt 53,6 talumajapida­mist. 1952. aasta lõpuks oli kõigis kolmes Balti liiduvabariigis kollektiviseerimine täielikult läbi viidud.
Talude kollektiviseerimine 1949 (TAAGEPERA)
Taludest kollektiviseeritud
%
20. märtsil 8,2
5. aprillil 28
9. aprillil 48
20. aprillil 63,8
25. mail 71,1
1. oktoobril 78
Kolhoose
Kolhoosis talundeid keskmiselt
641
17,2
1534
23,6
2 079
26,7
2 752
29,9
2 904
31,6
3 003
33,8
1950. aasta mais teatasid ametivõimud, et suured kolhoosid on efektiivsemad ja sellepä­rast vähendati kolhooside arvu tunduvalt, samal ajal kasvas nende suurus. 1952. aasta lõpus oli kolhoose 1018, neist 84 kalurikolhoosi.
Kollektiviseerimine tõi kaasa põllumajanduse tootlikkuse kokkuvarisemise. Puudus oli masinatest ja vahenditest, millega põldu harida ja näljapalka teenivate kolhoosnike töömoti- vatsioon oli nõrk. 1953. aastal oli Nõukogude Eesti põllumajandus viletsamas olukorras kui 1944., ainuüksi vilja tootmine langes 451 000 tonnilt 228 000 tonnile. Veel 1950. aastate lõpus moodustas Balti alade põllumajanduse kogutoodang ainult kolm neljandikku sõjaeel­sest tasemest ega rahuldanud isegi kohalikke vajadusi.
• Tööstuse taastamine
Nagu muu majanduselu, nii seoti ka tööstus üleliidulise tsentraalse plaanimajanduse süs­teemiga, mida juhiti Moskvast. Kuna Nõukogude Eesti oli suure terviku kinnisosa, kuulus ühisesse vereringesse, siis oli talle üleliidulises tööjaotuses määratud oma roll, kus kohalike traditsioonide, toorainevarude ja elanike vajadustega suuremat ei arvestatud.
Moskva paigutas Nõukogude Eesti rahvamajandusse ohtralt kapitali: 1945-1950 koguni 30% rohkem kui üleliiduline keskmine. Ministrite Nõukogu esimehe Arnold Veimeri sõnul “Nõukogude Liidu valitsus, lähtudes stalinlikust rahvuspoliitikast, abistab omakasupüüdma­tult ja suurejooneliselt üksikuid mahajäänud liiduvabariike või teostab suurejoonelisi ehitus­töid, mis tuleb kasuks kogu Nõukogude Liidule ning seega ka sellele liiduvabariigile, kelle territooriumil seda ehitustööd teostatakse...” Tõde oli siiski karmim: keskvõimu sihikindlate poliitiliste ja majanduslike ettevõtmiste taga oli vabariigi koloniseerimine.
Nõukogude Eesti majanduslikku ärakasutamist kergendasid suhteliselt hea infrastruk­tuur, iseseisvuse ajast pärit traditsioonid, üleliidulisest kõrgem elatustase, sellised lihtsalt
Eesti naistöölised kompvekivabrikus Stalini valvsa pilgu all 1940. aastal. Juba sama aasta juulis oli otsustatud, et rohkem kui 20 töötajaga ettevõtted natsionaliseeritakse ning maa ja maavarad kuuluvad riigile. Peagi seoti kogu Nõukogude Eesti majandus keskusest juhitava üleliidulise süsteemi külge. (Foto: Eesti Ajaloomuuseum )
kättesaadavad loodusvarad nagu põlevkivi ja metsad ja eriti Leningradi lähedus. Nii tehtigi Eestist Leningradi tagamaa.
Käsumajandusest mõjutatud plaanimajandus koos jõulise industrialiseerimisega (1946- 1950 suunati 38% kõigist kapitalimahutustest Eestis tööstusse) nõudis lisatööjõudu, mis eestlaste seisukohalt tähendas tiksuvat ajapommi. Nimelt hakati lisatööjõudu, võõrtöölisi, sisse tooma teistest NS V Liidu vabariikidest, mis vähendas eestlaste osa vabariigi elanikkonna hulgas. Kui see oli 1939. aastal umbes 90%, siis industrialiseerimise ja küüditamiste tulemu­sena oli see 1949. aastal ainult 76%. Ainuüksi aastatel 1945-1947 tuli Nõukogude Eestisse 180 000 mitte-eestlast.
Aastatel 1945-1950 kasvas tööstustööliste hulk 26 000 inimeselt 81 000-ni. Tööjõuna kasutati ka sõjavange. Nõukogude Eestis paiknevates sõjavangilaagrites oli 1946. aasta kevadel üle 46 000 eeskätt sakslastest, austerlastest ja eesdastest vangi, keda kasutati näiteks põlevki­vitööstuses ja ehitustöödel kuni laagrid 1950 likvideeriti.
Moskva erilise huvi orbiidis oli Eesti põlevkivitoodang, mida hakati laiendama suurte kapitalimahutustega juba 1945. aastal. Nii kasvas järgmise viie aasta jooksul (1945-1950) põlevkivitootmine ligemale kahekordseks, 1,9 miljonilt tonnilt 3,5 miljoni tonnini, kui Viru­maal avati üha uusi kaevandusi ja nende juurde kerkisid uued asulad. Eesmärk oli, et põlevki­vist valmistatud gaas rahuldaks Leningradi vajadused ja mootorikütus omakorda hoiaks käi­gus sõjalaevastiku laevade masinad . 1948. aastal valmis Kirdc-Eestis Kohtla-Järvel gaasitehas, kust tõmmati gaasijuhe otse Leningradi. Alles 1953. aastal ulatus see toru ka lõpuks Tallinna.
Iseseisvusaja lõpu tööstusliku situatsiooniga võrreldes toimus nõukogude ajal selge muu­datus, kui tähtsamaks tõusis rasketööstus. Võimsad tehaste kompleksid olid Nõukogude Eesti vajadusi arvestades selgelt liiga suured, aga nende toodang ei olnudki mõeldud eestlastele. Sageli veeti tooraine sisse teistest liiduvabariikidest ja valmistooted läksid tagasi sinnasamasse. Selline ringkäik meenutas tsaariaja lõpuaastaid. Siis voolas tooraine välismaalt Eestisse, kust sellest valmistatud tooted sageli müüdi tagasi välismaale või tsaaririigi teistesse osadesse.
Mitmed Nõukogude Eesti tehased kuulusid otse Moskvale alluvasse üleliidulisse sõja­tööstuskompleksi, mille ettevõtete iseloomust ja toodangust ei teadnud Nõukogude Eesti juhtkond suurt midagi. Hea näide Moskva poolt juhitud salajasest tööstusest oli Ida-Viru- maa sõjatööstuse seisukohalt tähtsasse uraanitoodangupiirkonda asutatud Sillamäe tehas ja kinnine linn, kuhu mujalt Nõukogude Liidust toodi töölisi koos perekondadega rikastama uraani tuumarelvade tarbeks.
Tänu suurtele investeeringutele, mida Moskva tegi Nõukogude Eesti põlevkivitööstusse, samuti muudele olulistele sõjajärgsetele hangetele olid liiduvabariigi tööstuse kasvunumbrid suured: 1946-1950 keskmiselt 36% aastas ja ka järgmisel viisaastakul veel 14,4% aastas. Eesti tööstustoodangu kasvu näitajad olid üleliidulistest tunduvalt kõrgemad.
Vastavalt tehtud kapitalimahutustele jagunes Nõukogude Eesti tööstus 1950. aastal suu­remateks rühmadeks järgmiselt: kütteainete töötlemise ja keemiatööstus 29,7%, masinaehitus ja metallurgia 16,8%, kergetööstus, nagu tekstiilitööstus, 15,5% toiduainetetööstus 13,4% ning paberi- ja tselluloositööstus 9,6%.
SULAST STAGNATSIOONINI JA VENESTAMISENI
Uued võimumehed: Hruštšov ja Brežnev
Jossif Stalini surm 1953. aasta 5. märtsil tähendas pöördepunkti Nõukogude ajaloos. Nüüd teatati, et Nõukogude Liidul on vastavalt leninlikele printsiipidele kollektiivne juhtimine
ehk parteiline ja riiklik juhtimine on teineteisest lahutatud. Stalini järglaseks NSV Liidu 545 Ministrite Nõukogu esimehe ametis sai diktaatori “kroonprintsiks" peetud Georgi Malcnkov ja Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks ("riigipeaks") marssal Kliment Vorošilov. Kulisside taga käis aga kirglik võimuvõitlus , mille üks osapooli, siseminister Lavrenti Beria, kiiresti kõrvale rebiti ja sama aasta detsembris hukati.
Beria kavatsustest Baltikumiga on liikvel mitmesugust teavet ja veel rohkem oletusi. Ta nõudis küll, et liiduvabariikide juhtkond peab oskama kohalikku keelt, aga kindel alus puu­dub väidetel nagu oleks ta kavatsenud anda vähemalt Balti liiduvabariikidele “rahvademokraa­tia", Nõukogude Liidu satelliidi positsiooni. Beria algatusel jõuti ka välja kuulutada amnestia, mis vabastas Nõukogude Liidu vangilaagritest rohkem kui 1,2 miljonit inimest - suurem osa neist kriminaalkurjategijad.
Uueks parteijuhiks valis partei keskkomitee pleenum 1953. aasta septembris Ukraina venelase Nikita Hruštšovi , kes oli 1934. aastast alates olnud keskkomitee ja 1939. aastast alates poliitbüroo liige. 1944. aastal nimetati ta Ukraina NSV Ministrite Nõukogu esimeheks.
Paari aastaga kõrvaldas ta nii Malenkovi kui ka tolle järglase Nikolai Bulganini ja võttis endale 1958. aastal ka Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogu esimehe (peaministri) ülesanded.
Hrustsov alustas Nõukogude Liidu välissuhete ja siseolude normaliseerimisega. Juba 1955. aasta sügisel lasti koju suur hulk saksa sõjavange ja algas oma tagakiusatud kodanike rehabiliteerimine. Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei 20. kongressil 1956. aasta veeb­ruaris pidas Hruštšov oma kuulsa neli tundi kestnud salajase kõne, milles ta kritiseeris isi­kukultust ja Stalinit, aga mitte parteid. Samal sügisel lämmatas Nõukogude Liit vägivallaga Ungari rahvaülestõusu.
Uuenduslootused olid Nõukogude Liidus kõrgel ja ühiskonna ülesehitamise lõppees­märk tundus lõpuks ometi olevat käeulatuses: partei 22. kongress kiitis 1961, aastal heaks partei uue programmi, mille kohaselt kommunism pidi Nõukogude Liidus teoks saama 1980. aastaks. Partei kuulutab pidulikult, et Nõukogude rahva praegune põlvkond saab elama kommunismis.”
Ida ja lääne rahumeelne kooseksisteerimine hakkas peagi jahenema. 1961. aastal ehitati keset Berliini müür, mis üha selgemini konkretiseeris linna, Saksamaa ja Euroopa kaheks jagunemist ja järgmisel aastal oli maailmasõja puhkemine lähedal, kui Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit asetusid Kuuba raketikriisi ajal dramaatilisse vastasseisu. Ettearvamatu ja värvika Hruštšovi aeg lõppes 1964. aastal, kui ta kõrvaldati. Keskkomitee uueks esimeseks sekretäriks - 1966. aastast alates peasekretäri nimetuse all - tõusis Leonid Brežnev, kellest 1977. aastal sai ka Ülemnõukogu Presiidiumi esimees. Tema juhtimisel hakkas hiigelriik võtma suunda impulsiivse Hruštšovi aja sulalt seisakusse, stagnatsiooni.
Käbini ja Vaino Eesti
Nõukogude Eestis võeti diktaatori surm vastu kergendusega ja tundub, et sel hetkel sugenes lootus taastada lääneriikide toetusel maa iseseisvus . Lavrenti Beria algatused 1953. aasta keva­del ja suvel rahvuskeelte positsiooni parandamiseks ja liiduvabariikide positsiooni tugevdami­seks süvendasid optimismi. Beria algatusel elluviidud märtsiamnestia tõi sügiseks Nõukogude Eestisse tagasi 9260 amnesteeritut, aga suur osa küüditatutest jäi veel itta. 1954. aastal tuli Eestisse tagasi 4600 küüditatut , järgmisel aastal 5600 ja 1956. aastal koguni üle 7300. Näiteks sellised “rahvavaenlased" nagu Nigol Andrcsen ja Hans Kruus vabanesid vanglast 1954-1955.
Partei 20. kongressi tulemusena valmis juunis Moskvas liiduvabariigi inspekteerimise aru­anne, mis toimerati edasi NLKP Keskkomitee presiidiumile. Aruanne puudutas ideoloogilist tööd Nõukogude Eestis. Selles tõdeti muuhulgas, et 20. kongressi otsuseid ei viidud vabariigis