ÄRRITUVUS Kõikidele elusatele struktuuridele omane võime vastata väliskeskkonna mõjutustele ja sisekeskkonna muutustele bioloogiliste reaktsioonidega. See on omane nii taimedele kui ka loomadele. Ärrituvuse avaldumisvorm ja kestus olenevad koeliigist ja kudede funktsionaalsest seisundist. Närvikude lihaskontraktsioon, näärmekude - nõre eritumine ÄRRITAJAD Välis- ja sisekeskkonna faktorid, mis põhjustavad elusates struktuurides bioloogilisi reaktsioone. Elusa koe ärritajaks võib olla igasugune piisavalt tugev ja kestev ning kiirelt toimiv välis- või sisekeskkonna mõjustus. Energeetilise olemuse alusel: Füüsikalised temp, valgus, heli, elekter, mehaanilised faktorid(löök, venitus) Keemilised hormoonid, ainevahetusproduktid(laktaat, pürovaat), ravimid, mürgid Füüsikalis-keemilised osmootse rõhu, pH, elektrolüütide koosseisu muutused Füsioloogilise toime alusel: Adekvaatsed ärritajad, mille vastuvõtuks on kude evolutsiooni käigus spetsiaalse
ÄRRITUVUS Kõikidele elusatele struktuuridele omane võime vastata väliskeskkonna mõjutustele ja sisekeskkonna muutustele bioloogiliste reaktsioonidega. See on omane nii taimedele kui ka loomadele. Ärrituvuse avaldumisvorm ja kestus olenevad koeliigist ja kudede funktsionaalsest seisundist. Närvikude lihaskontraktsioon, näärmekude - nõre eritumine ÄRRITAJAD Välis- ja sisekeskkonna faktorid, mis põhjustavad elusates struktuurides bioloogilisi reaktsioone. Elusa koe ärritajaks võib olla igasugune piisavalt tugev ja kestev ning kiirelt toimiv välis- või sisekeskkonna mõjustus. Energeetilise olemuse alusel: Füüsikalised temp, valgus, heli, elekter, mehaanilised faktorid(löök, venitus) Keemilised hormoonid, ainevahetusproduktid(laktaat, pürovaat), ravimid, mürgid Füüsikalis-keemilised osmootse rõhu, pH, elektrolüütide koosseisu muutused Füsioloogilise toime alusel: Adekvaatsed ärritajad, mille vastuvõtuks on kude evolutsiooni käigus spetsiaalse
tuvastas need kopsudes. Pani punkti Harvey vereringe põhimõttele. 1665 tegi kindlaks erütrotsüütide olemasolu veres. RENE DESCARTES (1569 1660) prantslane. Uuris reflektoorset olemust. TÜ omaaegsete füsioloogide panus F arenemisesse. *H.A.A. SCHMIDT (1831 1894) formuleeris teooria verehüübimise kohta. *F.H. BIDDER (1810 1894) - kirjutas koos eelnimetatuga 1852 "Seedemahlad ja ainevahetus". Tegi kindlaks, et inimese maomahl sisaldab soolhapet. II AINEVAHETUSE FüSIOLOOGIA · Ainevahetuse olemus ja üldine regulatsioon. Ainevahetus e. metabolism kui organismi elutegevuse tähtsaim alus. AV on biokeemiliste protsesside kompleks, mille kaudu organism on seoses ümbritseva keskkonnaga ning mis võimaldab tema kasvamist, säilimist, uuenemist ja paljunemist. Organismi AV-s kulgeb 2 täiesti vastupidist, kuid lahutamatut protsessi: anabolism ja katabolism. Anabolismil moodustuvad toitainete omastamise e. assimilatsiooni (orgaaniliste ainete süntees)
FÜSIOLOOGIA (KKSB.02.046) EKSAMIPROGRAMM - kevad 2013 Närvisüsteemi talitlus (I kontrolltöö osa) Närvisüsteemi üldine ülesehitus ja eri osade peamised ülesanded. Kesknärvisüsteem: pea- ja seljaaju. Perifeerne närvisüsteem: aferentne e. sensoorne ja eferentne e. motoorne osa; eferentse osa jagunemine somaatiliseks motoorseks ja autonoomseks närvisüsteemiks; autonoomse närvisüsteemi sümpaatiline ja parasümpaatiline osa. Autonoomse närvisüsteemi troofiline ja funktsionaalne mõju siseelundite talitlusele. Neuronid ja neurogliia rakud. Neuroni üldine ehitus
Inimese homöostaas homöostaas - organism püüab kogu aeg säilitada sisekeskkonna püsivust. (sisekeskkonna tasakaaluolek) Homöostaasi saavutatakse peamiselt närvide (neuraalne) ja hormoonide (humoraalne) abiga. Rakkude suhtlemise võimalused: ● Hormoonidega: Aeglased ja pikaajalised. Liiguvad veres, kuid mõjutavad ainult teatud rakke. ● Närvirakkudega (neuraalne, elektrilised närviimpulsid): Kiired ja lühiajalised: signaalid põhinevad lihasrakkude tööl (nt. aistingud, mälu). Rakke saab mõjutada tema kuju muutes (nt. valge verelible) või kasvufaktoriga (kiirendavad või aeglustavad rakkude kasvu). Raku elutegevuse lõpetamine - apoptoos. Neuraalne regulatsioon Neuron (närvirakk) - ül juhtida erutuslainet ja tekitada närviimpulsse. Dendriidid toovad erutuse; akson e. neuriit viib erutust välja. Müeliinkihiga närvikiu osas liigub erutus 10x kiiremini kui ilma kihita. Neuronite jaotus funktsiooni alusel:
NÄRVISÜSTEEM SYSTEMA NERVOSUM Mõisted NEURON - närvirakk + jätked SÜNAPS - neuronite kontakt, kus erutus kandub ühelt neuronilt teisele v lõppelundile MEDIAATOR - e neurotransmitter - närviraku impulsi toimel sünapsis moodustunud keemiliselt aktiivne aine, mille varal toimub erutuse ülekanne (atsetüülkoliin, noradrenaliin) - nr jätke, mida mööda juhitakse erutus neuroni suunas: lühike puuvõratoline või DENDRIIT niitjas - neuroni jätke, mida mööda juhitakse erutust neuronist välja / neuroni jätke, mis juhib AKSON närviimpulsse nr-st kas teise nr, moodustades sünapsi või efektoorse lõppelundi kaudu lõppelundisse, nt lihasesse - närvisüsteemi tugirakud (kaitse-, tugi-, toitev ja AV-funktsioon) NEUROGLIIA - e närvisõlm e närvitänk e tänk -
FÜSIOLOOGIA 1. Veri, vere hulk, koostis, reaktsioon ja puhveromadused. Veri, mis ringleb veresoontes, moodustab koos lümfi ja koevedelikuga organismi sisekeskkonna. Vere hulk 5-6 l. Koostis: 1. plasma 2. vererakud: erütrotsüüdid e. punased verelibled leukotsüüdid e. valged verelibled trombotsüüdid e. vere liistakud. Reaktsioon vere aktiivne reaktsioon sõltub H ja OH ioonide kontsentratsioonist. Veri on nõrgalt leeliseline. Reaktsiooni näitaja (PH) on arteriaalsel verel 7,4 ja venoossel verel 7,35. Kõrgenenud aktiivsuse puhul kõigub PH koerakkudes 7,0-7,2 piires. Vere võime püsivat reaktsiooni säilitada põhineb tema puhveromadustel ja erituselundite talitlusel. Puhveromadused on omased lahustele, mis sisaldavad nõrka hapet ja tema soola või nõrka alust ja tema soola. Veres on 4 puhversüsteemi: 1. karbonaatpuhversüsteem 2. fosfaatpuhversüsteem 3. verevalkude plasma puhversüsteem 4
KESKNÄRVISÜSTEEMI FÜSIOLOOGIA 1. Erutuvus - Elusorganismide põhiomadus. Rakkude võime jõudeseisundist üle minna erutusseisundisse. 2. Millised muutused tekivad erutunud koes? 1. Üldised muutused: tõuseb ainevahetuse intensiivsus; suureneb soojuse produktsioon; muutuvad elektrilised potentsiaalid 2. Spetsiifilised muutused: kokkutõmbed lihastes; mitmesuguste ainete eritumine näärmetes (seedemahlad, higi, lima, hormoonid jne) 3. Kuidas jagunevad äritajad? 1. Üldised - kutsuvad ärrituse esile paljudes erinevates kudedes (elektrivool, mehhaanilised mõjutused, rõhk, soojus, keemilised ained, happed, leelised, soolad) 2. Spetsiifilised e. adekvaatsed ärritajad - põhjustavad ärrituse ainult nendes retseptorites, mis on kohanenud kindla energialiigi tajumiseks (valgus silma võrkkestale, heli sisekõrva teo retseptoritele jne). 4. Kuidas jagunevad ärritajad tugevuse järgi? 1.Läviärritus e. künnisärritus - mi
Kõik kommentaarid