Vana-Rooma aristokraat (0)

Kuningate ajajärgust kuni vabariigi ajajärgu lõpuni oli Rooma riik oma valitsemiskorralt aristokraatlik - riigiametitesse kuulusid peamiselt patriitside [(ld k patres – isad ): põlised Rooma elanikud ja suursuguste suguvõsade liikmed; suurmaaomanikud ja täieõiguslikud kodanikud, kellel oli õigus olla valitud riigiametisse, kuuluda senatisse ja saada preestriks] ja rikaste plebeide [(ld k plebs – rahvahulk): Rooma lihtrahvas; peamiselt väiketalupojad ja käsitöölised ning hilisemate juurdetulijate järeltulijad . Plebeid olid sõjaväekohuslased ning neil oli õigus osaleda rahvakoosolekul] esindajad. Keisririigi perioodil oli Rooma ühiskond aga seisuslik , mis jagunes senaatori– ja ratsaseisuseks, lihtrahvaks, vabakslastuteks ja orjadeks.1 Rääkides Vana-Rooma aristokraatidest ehk ülemkihti kuuluvatest isikutest, peab konstateerima , et need moodustasid kogu elanikkonnast vaid ühe osa, kusjuures kindlasti vähemuse2. Kodanike õiguslik võrdsus, mida poliitilises või isegi riiklikus mõttes pole kunagi olnud, ei kestnud kaua ka eraõiguse valdkonnas: kuni 3. sajandi alguseni eKr eraldasid plebeisid ja patriitse veel ranged keelud; kohtumõistmises kehtisid isegi keskmise vabariigi