Leiutised Ameerikas 19. - 20. sajandil (0)

Sissejuhatus
Selles uurimustöös räägin ma Ameerika 19.- 20. sajandi tähtsamatest leiutistest ja leiutajatest. Töö eemärgiks on näidata, kuidas on leiutised muutnud inimkonna elu ja kvaliteeti. Valisin selle teema, sest iga päev kasutan nii mina, mu pere kui ka sõbrad kunagiste leiutiste uuenenud versioone, mõtlemata, et ükskord olid need suured leiutised.
Leiutised on läbiaegade muutnud inimese eluviisi ja tööharjumusi ning arvatavasti teevad seda ka edaspidi. Tänu leiutistele saab nimene lihtsa vaevaga reisida erinevatesse linnadesse ja maadesse, olla ühenduses sõprade ja pereliikmetega olenemata nende asukohast. Näiteks kahe päevase Tallinn Tartu hobusõidu asemel on see vahemaa praegu võimalik läbida autoga kõigest kahe tunniga. Samas toovad leiutised endaga kaasa ka uusi riske. Näiteks liiklusavariid, mis juhtuvad, kui juht ei arvesta ettenähtud eeskirjadega.
Uurimustöö jaguneb kaheks peatükiks. Esimese peatükis on juttu 19. sajandi leiutistest: õmblusmasinast, telefonist ja hõõglambist. Teine peatükk räägib 20. sajandi leiutistest: lennukist ja autost . Uurimustöö materjali otsisin nii teadme teosmetest, internetist kui ka dokumentaal filmidest.
1. Peatükk – 19. Sajandi leiutised
1.1 Õmblusmasin
Käsitsi õmblemine on üle 20 000 aasta vana. Esimesed „ nõelad “ valmistati loomade luudest ja sarvedest ning niidi asemel olid loomade kõõlused. Esimesed rauast nõelad leiutati 14. sajandil ning 15. sajandil tulid juba silmadega nõelad.
1755. aastal väljastati Charles Weisenthalile patent esimesele nõelale. Nõel oleks pidanud sobima mehaanilisele õmblusmasinale, kuid masinat ennast ta ei valmistanud kunagi valmis ja ta isegi ei olevat osanud kirjeldada masinat, mis sellisele nõelale sobiks. 1790. aastal väljastati Thomas Saintile jooniste alusel patent õmblusmasinale aga ka tema ei ehitanud kunagi valmis toimivat prototüüpi. Hiljem üritati ka Saintile jooniste järgi õmblusmasinat ehitada, see aga ei töödanud. Järgnevatel aastatel üritasid paljud leiutajad ja rätsepad õmblusmasinat leiutada. Neid masinaid aga kunagi ei patenteeritud kuna need osutusid kas töökõlbamtuks või läksid kergelt katki peale vähest kasutamist. 1830. aastal leiutas rätsep Barthelemy Thimonner esimese toimiva õmblusmasina. Masin kasutas ühte niiti ja selle õmblus nägi välja nagu tikand ehk see ei õmmelnud sirget joont mööda. Ta ehitas valmis 80 masinat mis kõik olid tema töökojas töös, kus ta valmistas sõdurite vorme. Kahjuks aga suurest hirmust, et neil saab töö otsa otsustas grupp Prantsuse rätsepaid töökoja rüüstada purustades kõik masinad . Töökoda põletati maha. Mees ise põgenes Inglismaale. Ameerikasse jõudis õmblusmasina mõte 4 aastat hiljem. Esimese õmblusmasina Ameerikas ehittas Walte Hunt, mis küll töötas, aga ta ei patendeerinud oma leiutist kunagi. Ta uskus, et selline masin tekitab palju töötust ja rahutusi.
1846. aastal patendeeris Ameeriaks esimese õmblusmasina Elias Howe. Tema masin erines selle poolest, et see kasutas kahte erinevast kohast tulevat niiti ja silmaga nõela, lisaks oli masinal spetsiaalne raami mis hoidis kangast vertikaalselt. Nõel viis niidi kangast läbi ning teine niit , mis tuli kanga alt, tekitas esimese niidiga „sõlme“. See tehnika on ka praegu kasutusel. Kahjuks ei leidnud tema leiutatud masin kasutust ja ta läks tagasi Inglismaale, et masinat täiustada. Ameerikasse tagasi naasedes ootas teda üllatus Tema leiutatud masina idee olid mitmed leiutajad „ära varastanud“. Üks neist oli Isaac Singer . Ta küll kasutad oma õmblustehnikat, aga masin ise oli vägagi sarnane Howe omale. Singeri masin töötas horisontaalsest ja nõel liikus üles ja alla sirgelt ja jäigalt. Singeri masin sai energiat kui õmbleja tallus jalgadega pedaalile. Howe kaebas kõik tema idee varastajad kohtusse ja iga üks pidi talle maksma 1 dollari ja 15 senti iga ehitatud ja müüdud masina pealt. Tänu sellele sai ta väga rikkaks.
Õmblusmasinaid oli nüüdseks leiutama ja täiustama hakanud paljud leiutajad ja rätsepad. Esialgsed leiutajad Isaac Singer, Elias Howe, Wheeler ja Wilson , Grover ja Baker moodustasid n.ö ühendatud patendi . Wilson näiteks oli leitanud liikumissuunda muutva väntmehhanismi. Samuti leiutas Wilson nelja- resolutsiooni söödu mehanismi , mis on kasutusel tänapäevani. Kahjuks või õnneks tänu õmblusmasinatele hakkas tekkima palju uusi tehaseid, tänu millele jäid paljud käsitöölised tööst ilma, täpselt nagu Walte Hunt uskus, aga samas tekkis ka palju uusi töökohti vabrikus.
1.2 Telefon
Telefoni leiutas Alexander Graham Bell.Alexander Graham Bell sündis 3. märtsil 1847, šotimaal Edinburghis. Ta oli Alexander Melville Belli ja Eliza Grace Symonds Belli teine poeg. Talle pandi nimi tema vanaisa järgi. Keskmine nimi „Graham“ lisati talle kui ta oli 10 aastat vana. Tal oli kaks venda Melville James Bell ja Edward Charles Bell, kes mõlemad surid tuberkoloosi. Ta vanaisa ja isa olid eksperdid hääle mehaanikas ja kõnekunstis. Alexanderi ema, kes oli peaaegu kurt oli pianist ja inspireeris Alexandrit võtma vastu suuri väljakutseid. Algul õpetas Eliza Alexanderit kodus, hiljem sai ta ühe aasta formaalset haridust erakoolis ja kaks aastat Edinburghi Kuninglikus keskoolis. Kuigi ta oli keskpärane õpilane, näitas ta aeg-ajalt võimet lahendad probleeme. 12 aastaselt mängides sõbraga teravilja veskis märkas ta nisu terade aeglast koorimis protsessi. Ta läks koju ja ehitas seadeldise aerust ja küüneharjast, mis kergesti eemaldas vilja kestast. Aleksander pidi algul oma pereäri edasi kandma, kuid ta oli selle vastu ja otsustas vabatahtlikult hoolitseda oma vanaisa eest kes jäi 1862. aastal haigeks. 16 aastaselt asus Aleksander siiski töötama oma isaga aidates kurte inimesi Londonis. Ühel oma reisil Ameerikasse avastas Alexanderi isa, et seal on tervislikum keskkond ja otsustas oma perega sinna kolida . Algul oli Alexander vastu aga kuna ta vennad olid võistluses tuberkoloosiga oli ta nõus. 1870. aasta juulis asus pere elama Brantfordi, Ontario , Canadasse. Seal seadis Aleksander üles töökoja kus ta jätkas oma uuringuid inimhääle kohta. 1871. aastal kolis Alexander Bostoni ja hakkas seal töötama seadeldise kalla mis võimaldaks telegraafil edastada mitmeid eri sagedusega sõnumeid. Ta sai rahalist toetust kohalikelt investoritelt Thomas Sanders ja Gardiner Hubbard. Aastatel 1873 ja 1874 veetis Alexander öid ja päevi üritades täiustada harmoonilist telegraafi . Oma katsete ajal tekkis tal huvi inimhääle edastamisest üle traadi. See aga ta abilistele ei meeldinud ja Thomas Watson kes oli kogenud elektrik oli palgatud Alexanderit tagasi suunama harmoonilisele telegraafile. Watsonil tekkis aga endal ka väga suur huvi Alexanderi hääle edastamis ideest ja neist said head partnerid .
Aastatel 1874 ja 1875 nägid Alexander ja Watson palju vaeva harmoonilise telegraafi ja häält edasi kandva seadeldise kallal. Kuigi algul ka investoritele ei meeldinud mõte mingist häält edasi kandvast seadeldisest, siis varsti hakkasid nad nägema väärtust sellel ja nad esitasid selle kohta patendi. Nüüd kui idee oli kaitstud tuli seadeldis konstrueerida. 10. märtsil, 1876 olid Alexander ja Watson edukad nad olid loonud seadeldise millel oli saatja ja vastuvõtja (lisa 2). Räägitakse, et Alexander olevat ajanud endale hapet peale ja kutsunud Watsonit kes oli kõrval toas, kus ühtlasi asus ka vastuvõtja „Tule siia, ma tahan sind!“, Watson kuulis Alexandrit läbi vastuvõtja, seda seadeldist hakatigi kutsuma telefoniks. Sellise eduga hakkas Alexander reklaamima telefoni mitmetel avalikel demontratsioonidel. 1877 . aasta 9. juuli avas Alexander „The Bell Telephone Company“ ehk „Belli telefoni firma“. 1886. aastaks oli ainuüksi Ameerikas üle 150 000 inimesel telefon. Telefonile lisati ka mitmeid täiustusi nt. mikrofoni lisamine, mis oli Edisoni leiutatud ja tänu millele ei pidanud enam telefoni karjuma, et teine midagi kuuleks. Kui Alexander Graham Bell 1922. aasta 2. augustil suri, suleti terve telefoni süsteem 1 minutiks kinni, et avaldad austust tema elutööle.
1.3 Hõõglamp
Hõõglambi leiutas Thomas Alva Edison . Thomas Alva Edison sündis 11. veebruar 1847 Milanos, Ohio . Ta sai vähe haritud, kuid tal oli suur huvi keemia vastu ja ta hakkas ise katsetama, et ennast rohkem sellel teemal harida. 12-aastaselt läks ta Port Huroni ja Detroiti rongile ajalehti müüma. Sealt sai ta raha, et osta materjali eksperimentide tegemiseks ja andis talle juurdepääsu Detroiti raamatukogule.Kui Edison päästis lapse elu 1863. aastal, õpetas tänulik isa ( Mount Clemens raudteejaama juht) edisoni telegraafi kasutama. Ta sai oma esimese patendi elektrilise hääl salvestaja eest 1868. aastal, kuid tal ei õnnestunud seda müüa. Järgmise kuue aasta jooksul leiutas ta uue börsisümboli masina. See leiutis müüs nii hästi, et tal oli võimalik luua "leiutiste tehas" 1876. aastal. Edisoni labor Menlo Pargis , New Jersey , oli väga tähtis Edisoni suures edus. Kahe korruseline hoone sisaldas nii palju kemikaale ja vahendeid, kui ta võis endale lubada, kaasa arvatud ka andekad kaastöötajad. Mitmed teised hooned tekkisid juurde vajaduse korral. Menlo Park oli kaasaegse laboratooriumi algus koht, kus Edisonil oli kogu vajalik materjal käe ulatuses. Ühelgi tema konkurendil polnud sellist laboratooriumit.
1878. aastal Edison teatas, et ta teab kuidas ja millest valmistada hõõglampi. Ainus probleem oli see, et tema vastus oli vale ja asi oli arvatumast raskem. Algne idee oli teha lamp plaatinast hõõgniidiga, metall mis oli aeglane oksüdeerima ja mis oli kõrge sulamistemperatuur.Edison oli välja mõelnud keerulise reguleeriva mehhanismi, mis oleks hoidnud hõõglampi ülekuumenemise ja läbipõlemise eest. Mehhanism oleks pidanud mõne aja tagant voolu hõõgniidist eemale juhtima , lubades sellel maha jahtuda. Selline mehanism oleks aga olnud väga keeruline, raske töötama ja hõõglamp, mis ennast iga mõne minuti tagant välja lülitab oleks olnud vaevalt praktiline.Edison ja tema kaastöötajad panid märkmikusse kirja kõik disainid ja katsed, mis nad tegid. Edison teadis, et need märkmikud on hindamatud kui ta läheb patenti nõudma . 1879 . aasta oktoobris salvestas Edisoni kaastöötaja Batchelor katseseeria süsinikkiududest, mis olid tehtud erinevatest materjalidest. Vastavalt märkmikule oli söestunud katmata puuvillane niit põlenud 14 ja pool tundi. Tänu sellele uskus Menlo pargi meeskond , et nad on õigel teel. Oma investorite pingest kuulutas Edison välja avaliku demonstratsiooni. Kuigi Edison ei olnud täiesti rahul, kutsus ta siiski inimesi aasta vahetuseks Menlo parki. Külalised saabusid New York City-ist eri rongiga , et näha laboratooriumi ja demonstratsiooni. Pargis oli umbes 3000 inimest ja mingil hetkel Edison vajutas lülitit ja 100 hõõglampi läksid põlema pargis. Kõik inimesed olid hämmastunud. Rahva seas oli olnud ka Edisoni New Yorki konkurent, kes käis purjus peaga ringi ja karjus rahvale, et tema oli õige hõõglambi leiutaja, kuid mitte keegi ei kuulanud teda. Edison kasutas söestunud bambuse ribasi oma esimeseks hõõguvaksniidiks. Praegu kasutatakse hõõgniidi materjaliks volframit.
2. Peatükk – 20. Sajandi leiutised
2.1 Lennuk
Lennuki leiutasid Orville ja Wilbur Wright. Orville ja Wilbur olid kaks ameerikast pärit venda. Nad sündisid suurde perre , kus kokku oli 7 last.Oliver sündis 19.08.1871 ja Wilbur 16.04.1867. Nad olid mõlemad rattamehanikud ja -tootjad. Oliveri algatusel alustasid nad 1889 printimis äri. Märtsi kuus hakkasid nad välja andma ajalehte „The west side news“ ehk „Lääne poole uudiseid“. Natuke hiljem aastal 1890 muutsid nad ajalehe iga päevaseks ja selle nimeks sai „The evening item“. Seda nad antsid välja aga ainult 4 kuud. Peale seda keskendusid nad reklaami printimisele. Suurest ratta hullustusest üle kogu maailma otstustasid ka nemad avada 1982.aastal oma ratta parandus ja müügi koha, mille nimi oli algul „The Wright cycle exchange “ hiljem aga „Wright cycle company“. 1896. aastal hakkasid nad tootma oma jalgratta brandi.
1890. alguses hakkasid tekkima ajalehtedesse ja ajakirjajdesse artiklid ja pildid purilennukitest ehk lennukitest mis olid konstrueeritud ilma mootorita lennuks. Ka Orville ja Wilbur hakkasid asja uurima . Nad lugesid väga palju raamatuid ja nad muutsid oma ratta töökoja lennunduse laboratooriumiks. Wilbur kirjutas kirja „U.S ilma bürool“, küsides neilt kohti, kus on väga tuuline, büroo soovitas neile põhja-carolinas olevat inimtühja randa nimega „Kitty Hawk “. Seal nad ehitasid üles oma laagri ja alustasid oma eksperimente . Mitte nii nagu kõik ülejäänud unistajad ja eksperimenteerijad, tegid vennad ennem eksperimenteerimist, lendamise lahti kolmeks tähtsaks osaks: tiivad, mis tõstavad sind õhku, tõukejõu süsteem, mis liigutab tiibu läbi õhu, et tekitada tõstet ja kontrolli süsteem, mis aitab lennuki tasakaalu hoida kui see õhus on. Oma varasemaid purilennukeid kasutasid nad, et töötada tõstejõu probleemi kallal. Kasutades tavalist kalamehe kaalu said nad mõõta kui suurt tõstejõudu nende valmistatud tiivad annavad. Wrightid said aru, et suur probleem on tiiva kuju. Neil tuli pähe geniaalne idee ehitada väike tuule tunnel kuna kui nad oleksid hakkanud nii palju erinevaid tiiva kujusid suures skaalas ehitama oleks see neil väga palju aega võtnud . Tuule tunnelis said nad mitme nädalased eksperimendid tehud kõigest paari tunniga. 1902. aastal lahendasid nad tõstejõu probleemi. Nad olid disaininud tiiva, mis oli võimeline lendama. Peale seda hakkasid nad tegelema kontrolliga. Jällegi arvasid vennad teistest lennuki ehitajatest teisti, kui kõik ülejäänud arvasid et lennuk peaks olema kindlalt stabiilne siis Wrightid kui rataste ehtitajad, mis on väga ebastabiilsed said aru, et nagu ka ratas, mis on stabiilne ainult kui selle sõitja hoiab seda kontrolli all, on ka lennuk ainult siis võimeline hästi lendama kui selle juht/ piloot hoiab seda kontrolli all. Wilburil tuli selline idee, mida nüüd kutsutakse „wind warpingkuks“ ehk „tiiva koolutamine“, et kui saaks tiibasi samal ajal väänata ühel pool all ja teisel pool üles siis ja vastupidi siis saaks lennukit kontrollida. Nüüd kui nende tiivad andsid tõstejõudu ja tiiva koolutus süsteem andis neile mingit kontrolli, olid nad lahendanud kaks kolmest probleemist lennuki ehitamisel . Nüüd nad pidi leidma viisi kuidas hoida lennukit kauem õhus. Väike bensiini mootor oleks piisav jõu andmiseks , aga neil oli vaja propellerit, et tegelikult lennukit õhus edasi liigutada. Nad taipasid, et see propeller on nagu tiib aga edasi liigumise asemel see keerleb ja tekitab ka tõstejõudu. Nende disainitud propeller oli nii hea, et 90 poundi tõukejõu asemel tekitasid need 130. Oma tegevust hoidsid nad kogu aeg väga salaja , kuna neil oli suur konkurents . 17. detsembril 1903. aastal panid Wrightid oma lennuk valmis ja Wilbur asus „rooli“. Esimene lend (lisa 1) kestis 12 sekundit ja ta lendas umbes 36 meetrit. Iga järgmine lend oli pikem kui eelmine , aga see oli alles neljandal lennul kui nad lendasid piisavalt kaugele, et ise endale tõestada, et nad olid saavutanud püsiva lennu. Nad lendasid mööda randa 59 sekundit.
2.2 Auto
Auto leiutas Henry Ford . Ford sündis 30. juulil 1863 oma peretalus. Ta isa oli William Ford, ema Mary Ford, kaks õde Margaret ja Jane Ford ja kaks venda Robert ning William Ford, kes sai nime isa järgi. Kui Ford oli 13 aastane kinkis isa talle taskukella. Ford võttis kella kohe täiesti lahti ja pani kokku tagasi. Kõik ta sõbrad ja naabrid olid väga vaimustuses sellest ja palusid Fordil enda kellasi parandad. Kui Ford oli 15 aastane suri ta ema . Fordi isa eeldas, et Ford lõpuks võtab üle pere talu, Fordile aga polnud kunagi talu töö meeldinud ja hiljem oli ta kirjutanud, et ta kunagi ei armastanud väga talu tööd, aga ta armastas oma ema, kes seal talus oli. 1879. aastal lahkus Ford kodust, et minna Detroiti tööle õpipoisina masina töötajaks. 1882. aastal läks ta tagasi pere tallu tööd tegema, seal ta õppis selgeks kuidas kasutada Westinghouse auru mootorit. Hiljem palkas Westinghouse Fordi,et ta hooldaks auru masinaid. Samal ajal õppis ta ka raamatupidamist Bryanti ja Strattoni ärikoolis. 1888. aastal abiellus ta Clara Ala Bryantiga. Ta pöördus tagasi talu töödele, et toetada oma naist ja poega Edselit.
Kolm aastat hiljem palgati Ford insenerina „Edison Illuminating fimasse“. 1893 sai ta tänu oma heale talendile ameti kõrgendust insenerist, pea inseneriks. Samal ajal mõtles ta ka plaane hobusteta vankrist. 1896. aastal konstrueeris ta oma esimese mudeli, „The Ford quadricycle“. Nime sai see mudel kahest jalgrattast, mis olid asetatud külg, külje kõrval ja mille pani edasi liikuma bensiini mootor. Quadricyle oli Ford esimene auto, tänu millele sai ta rajada „The Detroiti automobiili firma“. See firma kestis ainult 1 aasta, sest Ford oskas teha auto mis liiguks, aga ta ei suutnud toota piisavalt autosi, et pidada firmat . Fordi uus idee oli teha võidusõidu auto, et tema tehtud autost jutt edasi leviks. Sealt ta saigi piisavalt toestust, et avada „Ford motor company”.
1903. aastal juulis müüs Ford oma esimese auto. Mudel A, Chigago hambaarstile. 1904. aastaks oli üle 500 mudel A autosi müüdud. Ford aga polnud rahul, sest A mudel autod olid kallid, tema aga tahtis sellist autot toota mida saaks iga talu omanik osta. Ford mõtles välja uue mudeli, mudel T, see oli lihtne, kõrge ja odav. Mudel T oli suur edu, see läks müüki 1908 (lisa 3). aasta oktoobris ja mõne kuu pärast oli Ford sunnitud kuulutama, et firma ei saa rohkem tellimusi vastu võtta. Firma oli juba mitu kuud tellimustest maas ja Ford hakkas mõtlema, kuidas oleks võimalik kiiremini autosi toota, et inimeste nõudmist rahuldada. Algul suutis firma toota 25 autot päevas, siis aga tulid Ford ja ta insenerid uue idee peale, „liikuv kokkupaneku liin “. 1913. aasta augustis pandi üks mudel T kere liini peale liikuma. Kui varem sai üks auto valmis 12 tunniga, siis nüüd vähenes see aeg poole võrra ja isegi rohkem. Aasta pärast võtti ühe auto tegemine ainult 93 minutit aega. Kuna toodang aina suurenes, võttis Ford ka auto hinda veel vähemaks . Firmas läks töö veel paremaks peale seda, kui Ford kuulutas välja viie dollari päeva, mis tähendas, et iga tööline sai viis dollarit päevas palka, mis oli varasemast palgast ligi kaks korda suurem.
1927. Aasta mais lõpetati mudel T tootmine. Selleks ajaks oli toodetud 15 007 033 mudel T-d. Mitmeid teisi mudeleid toodeti veel ja toodetakse siiamaani. Ford ise aga läks veel rahvusvahelisse poliitikasse üritades peatada sõda.
Kokkuvõtte
Uurimustöös „Ameerika 19.- 20. sajandi tähtsamad leiutised“ on püütud anda ülevaade tolle aja tähtsamatest leiutistest. Töös on välja toodud viis leiutist koos leiutajatega, milleks on

• Henry Ford auto
  
• Alexander Bell telefon
  
• Thomas Edison hõõglmap
  
• Orville ja Wilbur Wright lennuk
  
• Singer, Howe, Wheeler ja Wilson, Grover ja Baker õmblusmasin
  

Uurimustööst sain teada millal ja kuidas need leiutised leiutati ja kuidas toimus leiutise leidmine. Ühtlasi sain ka palju uut teada leiutajate kohte( millal sündisid, kus elasid, mis tööd tegid, kuidas leiutajaks said, mis firmad avasid jne). Uurimustöö tähtsaim leiutis oli minu jaoks kindlasti telefon juba ainuüksi selle pärast, kui palju see on arenenud. Lisaks on ta tähtis, kuna läbi telefoni käib vähemalt veerand minu elust. Kuigi ma arvan, et kui telefoni poleks saaks ka kõik väga hästi hakkama. Aga nagu enamus leiutised on ka telefon teinud meie elu lihtsalt mugavamaks ja lihtsamaks.
Kasutatud allikad:
http://americanhistory.about.com/library/charts/blchartindrev.ht m
http://en.wikipedia.org/wiki/Thomas_Edison#Electric_light
http://et.wikipedia.org/wiki/H%C3%B5%C3%B5glamp
https://www.youtube.com/watch?v=OvAHcPgcI2E
http://americanhistory.si.edu/lighting/19thcent/promo19.ht m
https://www.youtube.com/watch?v=qo0kpCU03-U
http://en.wikipedia.org/wiki/Wright_brothers
http://et.wikipedia.org/wiki/Alexander_Graham_Bell
http://www.history.com/topics/inventions/alexander-graham-bell
http://www.biography.com/people/alexander-graham-bell-9205497#pursuing-his-passion
https://www.youtube.com/watch?v=VGWeQ2kIPKY
http://en.wikipedia.org/wiki/Henry_Ford
http://www.biography.com/people/henry-ford-9298747#philosophy-philanthropy-and-anti-semitis m
http://inventors.about.com/od/fstartinventors/a/HenryFord.ht m
https://www.thehenryford.org/exhibits/hf/The_Innovator_and_Ford_Motor_Company.asp
https://www.youtube.com/watch?v=g_qLCdrbU78
http://www.britannica.com/EBchecked/topic/273503/Elias-Howe
http://en.wikipedia.org/wiki/Sewing_machine
http://www.tapamuuseum.ee/?leht=vanaaeg
Leonad De Vries 1985 „Sajanditagused tehnikaimed“. Tallinn Valgus
Peter Klemm 1975 „Aurumasinast elektrimootorini“lk. Tallinn Valgus
Lisa 1
See pilt on võetud Wrightide esimse lennu õhkutõusust. Pilti tegi rannavalvur John Daniels. Orville oli valvurile öelnud : „kui sa näed, et lennuk on õhku tõusmas siis tee pilti”.
Lisa 2
Selle pildi peal on Alexander Graham Belli telefon, mille eest ta sai esimese telefoni patendi aastal 1876.
Lisa 3
Sellel pildil on Ford mudel T. See läks tootmisele 1908. Aastal ja selle tootmine lõpetati 1927. Aatal. Selle aja jooksul toodeti 15 miljonit mudl T-d.
14