RAHVUSLIK LIIKUMINE EESTIS Carl Robert Jakobson Referaat Tallinn 2007 SISUKORD SISSEJUHATUS Selle referaadi teema andis õpetaja. Töö eesmärgiks on tutvumine rahvusliku liikumisega Eestis. Proovin rohkem teada saada Eesti ajaloost, rahvuslikust liikumisest üldiselt, rahvusliku liikumise sündmustest ja nende tähtsusest, erinevatest rahvusliku liikumise tegelastest ja eriti Carl Robert Jakobsonist. Infot leidsin internetist, teatmeteostest ja õpikusest. Töö koosneb kahest peatükist. Esimeses peatükis tutvustan ma rahvuslikku liikumist üldiselt ja teises käsitlen Carl Robert Jakobsoni elu ja tegusid. 2 1. RAHVUSLIKUST LIIKUMISEST ÜLDSIELT Rahvuslik liikumine ehk ärkamisaeg tähendab oli Eestis peamiselt aastail 1860-1880. Kõige
1.Rahvusliku ärkamise ajaperiood Algas 1850 Kõrghooaeg 1860-1880 2.Rahvusliku ärkamise olulisemad tegelased Johann-Voldemar Jannsen, Lydia Koidula, Carl Robert Jakobson, Jakob Hurt Friedrich Reinhold Kreutzwald 3. Esimene ajaleht, millest sai alguse Eesti pidev ajakirjandus "Perno Postimees" asutas J.V.Jannsen aastal 1857 4. Esimesed laulu- ja mänguseltsid "Vanemuine" 1865 asutati J.V.Jannseni eestvedamisel. "Estonia" 5. Eesti rahvusliku teatri algus Tartus "Vanemuises" 1870 Lydia Koidula näidend "Saarema onupoeg 6. Esimene üldlaulupidu Toimus Tartus 1869, eestvõtjad: J.V.Jannsen ja Aleksander Kunileid 7. Carl-Robert Jakobson Sündis 1841 Tartus, töötas alguses koolmeistri ja õpetajana, Osales Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli rajamises ja tegevuses Esimene kõne 1868: "Eestirahva valguse-, pimeduse- ja koiduaeg" - idealiseeris
Jakobson ei suutnud alati üksmeelele jõuda, mistõttu ei suudetud teha ära kõike, mida taheti, aga korraldati kõige tähtsam: Eesti esimene üldlaulupidu. Seal peeti tähtsaid kõnesid, kõige kuulsamad olid kolm isamaalist kõnet. Seal muidugi lauldi, aga tehti ka palju muud. Eesmärgiks oli kutsuda eesti rahvas kokku, et nad tunneksid end ühtse rahvana. Ärkamisaeg lõppes sellega, et Eesti venestati.Rahvuslik liikumine 1860 1885 Ajavahemikku 1860 1885 nimetatakse Eesti ajaloos rahvusliku liikumise (RL) ehk ärkamise ajaks. Sellal kujunes Eesti aladel elanud talupoeg-maarahvas omapärast vaimset kultuuri loovaks eesti rahvuseks. Pärisorjuse kaotamine Venemaal 1861. aastal tõi olulisi muutusi ka eesti talupoja ellu; neil avanes võimalus talusid päriseks osta, sellega tõstis pead ka rahvuslik eneseteadvus. Rahvuslikku liikumist asusid juhtima eesti ühiskonnategelased. Peterburis tegutses
Rahvuslik liikumine leidis aset 19. sajandil. Hakati ennast tunnetama eesti rahvuse liikmetena, tõusis huvi maa, keele, kultuuri ja ajaloo vastu, hakati võitlema eestlaste kultuuriliste, majanduslike ja poliitiliste õiguste eest ning nõuti võrdseid õigusi baltisakslastega. Liikumise juhtideks olid Hurt, Jannsen, Jakobson, Köler ja Koidula, ning ma kavatsen rääkida lähemalt esimese kolme mehe tegemistest, ettevõtmistest. Esimesena räägin ma rahvusliku liikumise juhist Jakob Hurdast. Hurt oli eesti rahvaluule- ja keeleteadlane, vaimulik ning ühiskonnategelane. Ta sündis 22. juulil 1839 Põlva lähedal vaese koolmeistri peres, kuid vaatamata raskele majanduslikule olukorrale sai ta hea hariduse. Jakob jõudis isegi doktori kraadini, selle ta omandas 1886. aastal Helsingis. 1864 kohtus Jakob Hurt Õpetatud Eesti Seltsis kohalike Viljandimaa talupoegadega ning tõusis seejärel ÕES-i etteotsa
a sündis Tartus Eesti Rahvusteater. Vanemuise Seltsi eestvõttel etendati Lydia Koidula näidendit „Saaremaa onupoeg“. Pandi alus eesti rahvuslikule teatrile. 1872. a asutati Tartus Eesti Kirjameeste Selts (Kreutzwald, Jakobson, Hurt, Veske; kõik, kes tahtsid eestlust luua ja arendada). Tähtsaimad tegevusalad olid eesti keele uurimine ja korraldamine ning rahvaluule kogumine. 1878. a andis C.R.Jakobson välja Sakala esimese numbri. Oli omal ajal kõige loetavam leht. Radikaalse suunaga rahvusliku liikumise peamine häälekandja. RAHVUSLIKU ÄRKAMISAJA JUHID: Johann Voldemar Jannsen (1819 – 1890) oli eesti koolmeister ja rahvusliku liikumise juhte. Ta oli järjepideva eestikeelse ajakirjanduse rajaja ning temast sai ka esimene Eesti kutseline ajakirjanik. Tema eesmärk oli ajalehtede abil lugejate rahvustunde ergutamine ja rahva vaimu edendamine. Tema ajalehed olid õpetlikud – õhutasid rahvustunnet ja hariduspüüdu, taunisid saksastumist ja seisuslikku
Võrru. Kirjutas rahvavalgustuslikke teoseid ja toimetas Maarahva kasulist kalendrit. Tema tõlkelised jutustused "Reinuvader Rebane" ja "Kilplased" on tänapäeval lasteraamatud. Kreutzwaldi värsiloomingul (kogu Viru lauliku laulud, poeem Lembitu), mis tugineb saksa eeskujule, oli omal ajal eesti luule arengule suur tähtsus. Tema peateos, rahvaluuleaineist töödeldud rahvuseepos Kalevipoeg, sai eesti rahvusliku kirjanduse nurgakiviks. Rahvaluulele toetuvad ka Eesti rahva ennemuistsed jutud. Neid jutte nagu Kalevipoegagi on tõlgitud mitmesse võõrkeelde. Kreutzwaldi looming mõjutas tugevalt kogu rahvusliku liikumise aja vaimuelu. Õpetatud Eesti Seltsi auliige aastast 1849, Soome Kirjameeste Seltsi korraline liige aastast 1855, Ungari Teaduste Akadeemia välisliige aastast 1871. Kolleegiuminõunik aastail 1877-1882, elas surmani Tartus väimees Blumbergi juures,
asuda "Eesti Postimehe" lisalehe toimetajaks. Hurt avaldas lehes oma ajalookäsitluse, mis ajas sakslased närvi, nii et ta oli oma töökohalt sunnitud lahkuma. Tänu sellele sattus Hurt ühte leeri koos ärkamis-aja radikaalseima tegelase Jakobsoniga, kellega tekkis kohe tihe koostöö ja sõprus. 1872 sai Hurt kirikuõpetaja koha Otepääle, see tugevdas oluliselt tema seisundit, siitpeale oli Hurt praktiliselt kõigi tähtsamate rahvusliku liikumise ürituste eesotsas. Eesti Kirjameeste Selts Eesti Kirjameeste Selts asutati Tartus 1872. aastal, tegutses kuni 1893. aastani. Idee autoriteks võib pidada F. R. Kreutzwaldi ja C. R. Jakobsoni. Enamus liikmeid olid kooliõpetajad. Seltsi põhiülesandeks sai eestikeelse kirjasõna, eriti kooliõpikute väljaandmine. Selts tegeles ka eesti rahvaluule ja vanavara kogumisega Seltsi esimeseks presidendiks valiti Jakob Hurt.
Third level Viimased eluaastad. Fourth level Fifth level v Oma elu lõpuaastad veetis ta Kurgjal, millest on praeguseks tehtud talumuuseum. v Jakobson suri 19. III 1882. aastal Kurgjal. Kokkuvõtteks. Jakobson ärkamisaja tähtsaim ühiskonnategelane, publitsist, kirjanik ja pedagoog.
Kõik kommentaarid