põhjalik läbitöötamine. Käesolev uurimus annab oma väikese panuse selle idee täideviimiseks. Eesti statistikaameti andmetel elas Eestis 2000. aastal 930 219 eestlast ning 351 178 venelast. Kokku moodustab venelaste arv ligikaudu 25% kogu Eesti Vabariigi elanikkonnast.1 Seega on venelased üks suuremaid osakultuure tänases Eesti ühiskonnas. Käesoleva bakalaureusetöö peamine eesmärk on viia läbi võrdlev analüüs eestlaste ja Eestis elavate venelaste matmiskombestikust tänapäeval. Autor uurib kahe rahvuse matusekombestiku ühiseid ja erinevaid jooni, eeldades, et hoolimata erinevast religioossest taustast toimub tänases sekulariseeruvas maailmas tavade ja kommete ühtlustumine. Uurimisülesannete hulka kuulub lisaks säilinud või hääbunud matuserituaalide ja kommete kirjeldamisele ka matusekommete muutusi tinginud asjaolude laiema kultuuritausta avamine.
Teised naabrid -- rootslased, venelased, lätlased, leedulased -- ei varjanud kiskja hambaid mahedate mokkadega, vaid näitasid neid ausa otsekohesusega, kus võisid. Nad käisid sagedasti eestlaste kehval laual söömas, aga kui kõht täis või peremehe malakas tüsedam juhtus olema, vantsis palumata külaline jälle kodu poole, paganaid paganateks jättes. Esimestes võitlustes usu ja hariduse eest kiskus Taani kuningas Harju ja Viru maakonna enese kätte. Muu eestlaste maa jäi Liivi ordu ja piiskoppide omaks. Kui sõdade järel ajuti rahu tuli, voolasid sakslased ja taanlased võidetud maale, igaüks sai oma tüki kätte ja jäi nende talupoegade peremeheks, kes maatüki peal elasid. Esiotsa ei olnud eestlane mitte pärisori, vaid peaaegu vaba rentnik. Aga mida enam võõraste sisserändajate hulk ja ühes hulgaga võim kasvas, seda rohkem nõuti talupoja käest, ja sada aastat pärast maa
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep�
Kõik kommentaarid