50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 58 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2014-10-22
Kuupäev, millal dokument üles laeti
32 laadimist
Kokku alla laetud
1 arvamus
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Laura t.
Õppematerjali autor
ee/? op=body&id=233&cid=330&cgid= . 10.09.2013. 1.18 Kobarpea (Ligularia) Konkreetne liik: harilik kobarpea (Liguria sibirica) (joon. 35, joon.36) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 70-150 cm. Taime välislaadi kirjeldus: kõrge puhmik. Lehed: suured, südamekujulised või kolmnurksed, pikkusega 30 50 cm. Õied või õisikud: kollased korvõied, koondunud kobarõisikusse. Õitseb juulist septembri alguseni. Liigi eritunnused: on looduskaitse I kaitsekategooria liik ja kuulub Eesti punase raamatu ohualtide kategooriasse. Harilikku kobarpead ohustavad kasvukohtade võsastumine ja soode kuivendamine. Kasvukoha nõuded: niiske, hea drenaaziga ja huumusrikast mulda. Kasutamine haljastuses: aktsenttaimena, veekogude äär. Joonis 35. Harilik kobarpea (http://www.stauder.net/l.htm) Joonis 36. Harilik kobarpea Kasutatud kirjandus: Eesti Entsüklopeedia. 2011. Harilik kobarpea. Kättesaadav http://entsyklopeedia.ee/artikkel/harilik_kobarpea. 10.09.2013. Seemnemaailm
Hortensia (Hydrangea) Konkreetne liik: suureleheline hortensia (Hydrangea macrophylla) Taime kõrgus ja läbimõõt: 0,5 0,6 m kõrge Taime välislaadi kirjeldus: kerajas Lehed: Suured, rohelised lehed Õied või õisikud: Sinised, roosad, sinivalged, lillad, punakasroosad, valged Õitsemine: juuni-september Liigi eritunnused: muld tuleb niiske hoida. Külmakartlik Kasvukoha nõuded: poolvarjus või päikseline, muld nõrgalt happeline ja viljakas Kasutamine haljastuses: Eesti kliimas pigem toataim - suvel võib õue viia. Saab kasutada suvelillena ja talvel talvituma viia. Soolotaim Joonis 76. Suurelehine hortensia (http://www.hortes.ee/static/product_pictures/601_org.jpg) 80 Joonis 77. Suurelehine hortensia 81 Põisenelas (Physocarpus) Konkreetne liik: lodjap-põisenelas (Physocarpus opulifolius) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 2,5 3 m
Püsikute õppematerjal Marju Saag 17MESÕ1A Sinine käoking (Aconitum x napellus) Kõrgus ulatub kuni 130 cm, pärit on Kesk- ja Lõuna- Euroopa, hästi mürgine, püstine Kasvukohaks sobivad rasked mullad,sobib varjuline ja valgustatud, kuid mitte lauspäike ja liigne kuumus. Muld-igasugune aiamuld, ei tohi olla liiga niiske ega liivane. Õied tihedad, kuni 10 cm pikkuste õisikutena. Õitseb alates juuni lõpust 30-35 päeva (juulis) ja veelgi kauem. Talvekatet ei vaja. Lehed läikivad, tumerohelised ja tihedad, jaotunud 5-6 harusse Istutada nii üksikult ja väikeste gruppidena segalille peenardes. Väänlevad vormid on kaunid haljastuses ja rõdudel. Käokinga õisikuid kasutatakse kimpude valmistamisel. Õisikuid lõigatakse siis, kui on avanenud 1/3 õisikust. Kasutatakse meditsiinis. Paljundamine seemnete (sügisel valrjulises kohas mulda külvamine), põõsaste jagamise (sügisel) või pistikutega (kevadel).
lehti teistele puudele. 3. OKASPUUD 3.1. Thuja Elupuu 3.1.1. Kirjeldus Elupuu (joonis 4), ladina keeles Thuja, on puittaimede perekond küpressiliste sugukonnast. Eestis elupuid pärismaiselt ei kasva, kuid neid leidub istutatuna (Vikipedia 2013). Elupuu taimeperekonda kuulub 5 liiki, millest 2 on levinud Põhja-Ameerikas, ülejäänud Hiinas, Põhja- ja Lõuna-Koreas ning Jaapanis. Oma kodumaal kasvavad elupuud 10 60 m kõrgusteks puudeks. Eesti aedades ja haljasaladel kasutatakse külmakindluse eesmärgil enamasti harilikku elupuud (Thuja occidentalis) ning tema arvukaid vorme ja sorte (Hansaplant 2013). Elupuul on soomusjad okkad, mis paiknevad võrsel katusekivide taoliselt. Osadel soomustel on ka vaigunäärmed, mis produtseerivad tugevasti lõhnavat õli, milles leidub ka mürgist alkaloidi- tujooni. Talvel muutuvad soomused pruunikaks. Selle värvuse annab neile eriline kaitsepigment.
Esinevad vastakud lihtlehed, 7- 10 cm pikad laisüstjad, jämesaagja servaga, pealt tumerohelised, alt heledamad. Õitseb aprilli lõpus või mais, enne lehtimist. Õied kollased, 1-3 kaupa, asetsevad lehtede kaenlas kogu võrse ulatuses. Viljaks on avanev kupar rohkete tiibjate seemnetega. Küllaltki külmakindel. Mullastiku suhtes vähenõudlik, küllaltki valgusnõudlik. Annab hästi kännuvõsu. Levinud haljastuses, väga dekoratiivne oma varakevadise õitsemise ajal. Eesti tingimustes külmub talvel sageli lumepiirini, seetõttu tuleb kasvukohta valida. Levinud ilupõõsas. Kärpimine Kohe kui õied on kadunud, et uued õiepungad jõuaksid järgmiseks aastaks õitsema hakata. Vormis hoidmiseks pügada ja vanad, katkised oksad eemaldada. Kuigi see põõsas on üsna külmakindel, võivad karmid talvekülmad õiepungad ära võtta. Sobib teiste taimedega kokku nii peenrale kui põõsastikku. Kui soovitakse varast õitsemist, tuleks taim paigutada lõunapoolse
olenevalt 80–140 liiki. Piipheinad kasvavad kõikjal maailmas. Kõige suurem on nende mitmekesisus Euraasia parasvöötmes. Piipheinad on mitmeaastased, harvem Karva üheaastased rohttaimed. Nad kasvavad ne 20–80 cm kõrgeks. Lehed on lamedad, piiphe suletud lehetupega, lehetupest välja in kasvavad lehed on suuremad kui varrele kinnituvad. Õisikuks on kõige sagedamini pööris või sarikas. • Eesti liigid: Luzula campestris – põld- piiphein (hajusalt), Luzula multiflora – mitmeõieline piiphein (tavaline), Luzula luzulodes – salu-piiphein (haruldane), Luzula pallidula – kahkjas piiphein (hajusalt), Luzula pilosa – karvane piiphein (tavaline) MISCANTHUS – PEREKOND SIIDPÖÖRIS • umbes 17...20 liigiga heitlehiste või Hiina igihaljaste rohttaimede perekond kõrreliste (Poaceae) sugukonnas siidpööris
Euroopa toompihlakas kasvab 1-2 meetri kõrguseks, annab palju juurevõsusid, õied valged või kreemikad, väheviljakas umbes 1 kg põõsa kohta. Kanada toompihlakas kasvab 4-7 m kõrguseks puuks, saagikus 1-2 kg puu kohta. Lepalehine toompihlakas kasvab kuni 4 m kõrguseks põõsaks, õied on koondunud lühikestesse tihedatesse ja püstistesse kobaratesse, on hästi lõhnavad, saagikus umbes 5 kg põõsa kohta, eesti tingimustes täiesti külmakindel. Sile toompihlakas on põhiline puukujuline vorm, kuni 10 m, kevadel õitsemise ajal ja sügisel on liik väga dekoratiivne, ei anna juurevõsusid, seemikud sobivad hästi pookealusteks (R. Piir, Toompihlakad kultuuris). 2. Elaeagnus commutata - Läikiv hõbepuu 2.1. Liigi lühikirjeldus Suurte, mõlemalt küljelt hõbedaselt läikivate lehtedega heitlehine põõsas. Ainus hõbepuu liikidest
Joonis 1. Läikiv hõbepuu. https://cache.osta.ee/iv2/auctions/1_9_22621778.jpg Iseloomustus Suurte, mõlemalt küljelt hõbedaselt läikivate lehtedega heitlehine põõsas. Ainus hõbepuu liikidest (kokku liike umbes 70), mis pärit Põhja-Ameerikast, kus võib kasvada kuni 5 m kõrguseks puuks. Meil tavaliselt kuni 2 m kõrgune põõsas. Eesti tingimustes külmakindel, talub hästi linnade saastunud õhku, kärpimist ja nii lühiajalist üleujutust kui ka põuda. Eelistab hapukaid kuni neutraalseid muldasid, kuid on mullastiku suhtes vähenõudlik ja kasvab hästi ka toitainetevaesel liival. Sobib liivaste kallakute kinnistamiseks ja nii pügatavate kui vabakujuliste hekkide rajamiseks. Annab rikkalikult juurevõsu ja kipub metsistuma. Taime kultuuristamist alustati 1813.a. Õitseb juunis, kollast värvi väikesed ning
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid