Eesti kirjandus 1940ndatel aastatel Teise maailmasõja vältel põgenesid paljud eesti kirjanikud Läände, väiksem osa evakueerus ka Nõukogude Liitu. See lõi Eesti kultuuri lõhe, tekitades kaks paralleelset kirjandustraditsiooni: väliseesti pagulaskirjandus ja kodueesti kirjanduse. Väliseesti kirjandust piirasid eelkõige materiaalsed tegurid, kodumaist poliitilised asjaolud. Mõlemad olid sunnitud toimima võõrkeelse keskkonna surve all. Mitmed paguluses tegutsenud kirjanikud olid alustanud juba sõjaeelses Eestis nagu Marie Under, Artur Adson, Bernard Kangro ja Karl Ristikivi. Välis- Eestis alustasid loominguga prosaistid Arved Viirlaid, Arvo Mägi ja Helga Nõu, luuletajad Ilmar Laaban, Ivar Ivask, Kalju Lepik jpt. Sõjajärgset kodueesti kirjandust mõjutas suuresti vajadus kohaneda stalinistliku ideoloogiaga. Kõikehõlmav tsensuur, avaldamiskeelud ja tunnustatud kirjanike hukkamõistuks korraldatud näidisprotsessid muutsid eesti kirjanduse sarnaseks kogu ülejäänud N
Virtsu Kool Kirjanduse areng kodumaal 1950 – 1970 Uurimistöö Autor: Õnnela Lilleoja IX klass Juhendaja: õp. Airi Aavik Virtsu 2015 SISUKORD SISSEJUHATUS 1.1. Tuntumad kirjanikud 1.1.1. Gustav Suits 1.1.2. Marie Under 1.1.3. Karl Ristikivi 1.1.4. Juhan Smuul 1.1.5. August Gailit 1.1.6. Jaan Kross 1.2. Kassetipõlvkond 1.2.1. Kassetipõlvkonda ühendasid järgmised põhimõtted: 1.2.2. Kassetipõlvkonda kuulusid järgmised suurkujud: 1.3. Luule 1.3.1. Luuleuuendused: 1.4. Proosa 1.4.1. Noored kirjanikud tõid proosasse järgmised teemad: Kasutatud allikad 2 SISSEJUHATUS Sõjajärgset kodueesti kirjandust mõjutas suuresti vajadus kohaneda Jossif Stalini poolt loodud 1
1. Rahvaluule liigid : rahvajutt, rahvalaul, rahvaluule väikevormid. Rahvaluule väikevormid : vanasõnad- vaimukas, napisõnaline ütlus, mis iseloomustab või hindab nähtusi rahvatarkuse ja ühiskondlike normide seisukohalt. Nt: Aeg kaob, aga õnn ei kao (Laiuse), Loll pea on kere nuhtluseks (Simuna), Elu õpetab, aga eluõpetus on kibe-kibe (Pöide), Muna õpetab kana (Karja), Vesi on vanem kui tuli (Suure- Jaani), Ei ole halba ilma heata (Tartu), Lapsel on keisriõigus (Otepää)) Kõnekäänud- Lühike piltlik ütlus, mis iseloomustab mõnd olukorda, nähtust või isikut Nt: kärbseid pähe ajama, peenike nagu piitsavars, viies ratas vankri all, leiba luusse laskma, kopsu üle maksa ajama,nagu sukk ja saabas, nagu öö ja päev. Mõistatused- Nt. üks hani, kaks kaela ( püksid) viis venda, igal vennal ise kamber ( sõrmkinnas ) pisike poisike, raudsed juuksed ( hari ) üks ema, üheksa last ( kartul ) veest lukk, puust võti ( sild) mees kaheteistkümne näoga ( aasta ) valge p
Tõlgib palju luulet. Eeskujudeks Anna Ahmatova (suurus, ülevus) ja Emily Dickinson (väike, ähmane, salapärane, religioosne, müstiline). Armastusluule, aga mitte üheplaaniline, armastuse tähendus avardub. Hiljem muutub luulekeel dünaamilisemaks, kõlavamaks. Rohkem keelemänge ja vabavärssi. Mari Vallisoo („Rändlinnud kõrvaltoas“, „Viimäne vihim“). Koduruum, perekesksus, hõimukesksus. Ei muutu deklaratiivselt rahvuslikuks, räägib väikeste asjade kaudu. Luuletused on nagu kokkusurutud ballaadid. 25. Eesti proosa- ja draamakirjanduse põhisuundumusi ja autoreid aastatel 1986–95. Paljusus, dünaamika, erinevad keelekihid ja võõrad keeled, massikultuuri seostamine kõrgkultuuriga, intertekstuaalsus, kollektiivsete väärtuste suhtelisus, kirjaniku imago tähtsustumine teksti tähenduste seisukohalt, fragmentariseerumine ja žanriline avatus, iroonia, keelekeskse modernismi esiletõus, realismi ja uusromantika taandumine.
Hakatakse pöörduma ajaloo poole, nii realistlikus kui ka eksperimenteerivas võtmes: Jaan Kaplinski Neljakuningapäev (1977) ja Madis Kõiv & Vaino Vahing ,,Faehlmann. Keskpäev. Õhtuselgus" (1982) biograafiline näidend Faehlmanist. Traditsiooni ajaloo juurte, rahvusliku ajaloo juurde pöördumine. Näidend on liiga pikk. Ei järgi realistlikku esteetikat. Räägib ajaloost ja selle sündmusest. Psühholoogilise rõhuasetuse kaudu võib rääkida psühhomodernismi tulekust Eesti draamasse ja ka Eesti proosakirjandusse: 1970nda I poolel Vaino Vahing , tema näidendid ,,Suvekool" (1972) ja ,,Mees, kes ei mahu kivile" (1975). Rein Saluri ,,Külalised" (1974) tekstilahendusega loob mudelsituatsiooni, mängides ühte mudelit erineval viisil läbi. Samas psühholoogiline rõhuasetus, mälu teema. Postmoderne draama: ennekõike Mati Unt ,,Vaimude tund Jannseni tänaval" (1984).
Tuntuimad kirjanikud: 1. Theodore Dreiser 2. Émile Zola 3. Eduard Vilde 4. Ernst Peterson-Särgava Impressionism Impressionism 1860.70. aastail Prantsuse maalikunstist alguse saanud akademistliku kunsti vastane vool, mille taotlus oli jäädvustada põgusaid, looja eripärast, vaatevinklist ja hetkemeeleolust sõltuvaid muljeid ja elamusi. Impressionistid vahendasid tegelaste tunde- ja mõttemaailma varjundeid. Nad püüdsid hetkemulje kaudu jõuda asja olemuseni. Tumtuimad kirjanikud: 1. Friedebert Tuglas 2. Villem Grünthal-Ridala Sümbolism Sümbolism tekkis 19. sajandil Prantsusmaal. Kirjanduses hakati kasutama sõnu sümbolitena (näiteks ankur on lootuse sümbol). Sümbolism vastandas romantismile ja realismile, käsitles maailma kui salapärast, sümbolite varal tunnetatavat reaalsust. Väljapaistvamad sümbolistid: 1. Paul Verlaine 2. Arthur Rimbaud 3. Aleksandr Blok 4. Friedebert Tuglas Futurism
vastavalt 5+7+5) ja sisaldab aastaajale osutavat sõna. Homonüümid - samakõlalised, kuid erineva tähendusega sõnad. Huumor- Heatahtlik nali Hümn- Kiituslaul, milles ülistatakse mingeid sündmusi, nähtusi või isikuid. Idee - kirjandusteose peamine mõte, mis järeldub tekstist. Ilukirjandus- kirjandus, kus ei kujutata tegelikku maailma, vaid esitatakse selle tõlgendusi. Impressionism- 1860 Prantsusmaal tekkinud kunstimeetod, mida kasutati ka kirjanduses. Hetkemuljete kaudu jõuti nähtuste olemuseni, üksikasjalikult ei kujutatud midagi. Nt, Tammsaare Intervjuu- usutlus Intriig- põhitegevuse arenemine romaanis või draamas. Iroonia- Terav pilge Jant - kerge ja lõbusasisuline näidend, milles on esikohal jämekoomika ja sündmuste arengu juhuslikkus. Jutustus - novelli ja romaani vahepealne zanr, mis on sündmustiku haardelt novellist ulatuslikum ja romaanist tagasihoidlikum. Jutustuse kolm põhikomponenti on süzee, tegelased ja miljöö.
Eesti kirjandus sulaajal (1956.~1968.) Muutused ühiskonnas · Toimub üleüldine liberaliseerumine nii poliitikas, olmeelus kui ka kultuuris. · Tsensuur lõdveneb, kirjanduses algab uuenemisjärk. · Tekivad võimalused välismaailmaga suhtlemiseks. · Rahva seas tõuseb teotahe, ja avatus, lootus parema tuleviku suhtes. · Tõuseb üleüldine kultuurihuvi. Muutused ühiskonnas · Levib läänelik meelelahutus: rokkansamblid, hipiliikumine. · Kultuurilise liberaliseerumise tulemusena võib avalikult esitada estraadimuusikat ja kirjutada operette. · Suurenenud teotahe toob EÜEsse ja EÕMi kokku palju noori. Tsensuuri lõdvenemine · 1955. aastal vabastas ENSV Glavlit täiesti keelatud autorite nimekirjast esimestena Johannes Semperi, Friedebert Tuglase, Kersti Merilaasi ja Paul Viidingu. Suurt osa nende töödest võis pärast seda avaldada. · 1965. aastal vabastati täiesti keelatud autorite nimekirjast pagulaskir
Kõik kommentaarid