50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 5 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2014-01-16
Kuupäev, millal dokument üles laeti
18 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Kairi Kallas
Õppematerjali autor
Metafoorid, mille järgi me elame Referaat on koostatud 1980. aastal esmatrükis ilmunud artikli ,,Metafoorid, mille järgi me elame" põhjal, mille autoriteks on George Lakoff ja Mark Johnson. Lakoff on lingvistika professor California Ülikoolis Berkeley's ning Johnson töötab Oregoni Ülikoolis vabade kunstide professorina ja filosoofina. Mõlemad mehed panid metafooride ideedega aluse kognitiivse lingvistikale. (Wikipedia) Autorite arvates on metafoorid valdavad mitte ainult keeles, vaid ka igapäevaelus. See seadis kahtluse alla enamiku inimeste arusaama, et metafoorid ei kuulu tavapärasesse kõnepruuki, vaid on pigem erakordne, poeetiline kujund. Autorite sõnul on suurem osa meie igapäevaste mõistete süsteem metafooridele rajatud. Autorid tõid näitena mõiste vaidlus ja mõistemetafoor vaidlus on sõda, mis peegeldub igapäevases keelekasutuses mitmesugustena väljenditena: · Tegin tema seisukohad maatasa.
omadele (korrelatsioon: kui kangelane ostab revolvri, siis ta millalgi ka tulistab/ei tulista ja näitab iseloomunõrkust). Metonüümiline suhe - funktsioonide kõrvusus. 2) integratiivsed – tagavad teksti terviklikkuse. Nimetab neid ka lihtsalt ‘tunnusteks’. Tähenduse mõistmiseks tuleb liikuda kõrgemaile struktuuritasandeile (ülesandeks tagada vert struktuuri hierarhia). Väga semantilised, tähistatav asub alati kõrgemal tasandil kui tunnused ise. Jagunevad: a) tunnused, mille tähistatav on implitsiitne, otse nimetamata, nõuavad lugejalt teat pingutust (tegelase seisund, atmosfäärikirjeldused) b) tunnused, mille tähistatav tekstis eksplitsiitne – valmis informatsioon, tegelaste identifitseerimine ajas ja ruumis (nimetatakse ka informantideks). Tunnusel on paradigmaatiline suhe korrelaadiga. Distributiivse funkts puhul tegu metonüümilise suhtega, neid iseloomust. verb ‘tegema’, tunnuse (integratiivse)
väärad. Kõige tähtsam tüüp lauseid tema jaoks on väited ja need jagunevad jaatuseks ja eituseks. Väited võivad olla tõesed ja väärad vastavalt sellele, kas tegelikkuses on niiviisi või ei. Väide koosneb anomast ja rhemast. Nt, Väide = onoma(1) + rhema rhema = koopula + onoma(2) Nt Sokrates kõnnib = Sokrates on kõndiv Metafoorist: metafoor seisneb selles, et asjadele antakse teise asja nimi. Tema metafoorikäsitlus põhineb sellel, et nimed kuuluvad asjade juurde ja ainult erandkorras, nt luules, võib neid nimesid üle kanda. Metafooride käsitlus Poeetikas on esimene teadaolev empiiriline keeleteaduslik käsitlus: A. näitab, kuidas me mõnikord saame aru sõnadest ka siis, kui need ei ole oma tavalises tähenduses. Näiteid metafoorist A. mõttes
Neid lõhnu me ei tunne, aga annavad nt seksuaalset informatsiooni. Esimest korda kasutas sõna semiootika Galen Claudius Galenus (AD 129-200). Kõik mida me teame meditsiinist, teame tänu Galenile. Tema jaoks oli mõeldamatu, et mõni vaene inimene hakkab arstiks - > arst ravib tasuta ja jagab ravimeid tasuta. Galeni jaoks tähendas sõna semiootika sama mida sümptomaatika. Platon 5-4, saj eKr -> ,,Kratilos" esimene semiootiline traktaat. Kratilos loomuse järgi. Hemogenes kokkuleppe järgi. Keskendub sellele, kuidas märk mida tähendab ja kuidas ta on millega seotud. Kõik Platoni traktaadid on dialoogid tõde tekib vaidluses. Ateena kontekst kaks filosoofia koolkonda. Sofistid targad inimesed, seisnes selles, et nad teadsid, et tõde ei ole (kes paremini vaidleb, teab, mis on tõde). Retoorika tekkis paralleelselt filosoofiaga. Pärast Ateena kuninga kukutamist tuli inimestel idee, et valitsema peab see, kes on kõige targem. Platonit peetakse utoopiliseks kommunistiks.
Kaks ilmselgelt tundlikku teemat on poliitika ja religioon. täiustamine ei pea olema igav. Tavad määravad ka, millist toitu serveerida, kui palju tohiks süüa, kui pikalt peaks ühe inimesega vestlema, millal on aeg lahkuda jne. Paljud kombed, mille järgi me elame, saavad ilmseks alles siis, kui satume uutesse olukordadesse ja kohtume inimestega, kes lähtuvad teistsugustest normidest.
Kirjandus (ld k literatura) oli algselt seotud kirjatähe (ld k littera) mõistega ja tal oli tehniline sisu. Kirjandus uuris tähestikku, grammatikat, teksti, haritust ja õpetatust. Viimase uurimine osutus kõige püsivamaks. Keskajal oli kirjandus seotud kirjavaraga (ld k scriptum). Autonoomne kirjanduse valdkond tekkis 18.-19. sajandi vahetusel ning see areng oli seotud esteetika tekkimisega. Tekkis ilukirjanduse (pr k beller lettres) mõiste. Kirjandus on väljamõeldis (ingl k fiction), mille vastandnähtuseks on mitte- väljamõeldis (ingl k non-fiction). Väljamõeldis on vale (lie) või poeetiline kujutelm (poetical imagery). Hiljem selle tähendus kitsenes. Tänapäeval mõeldakse väljamõeldise (fiction) all ilukirjandust, proosateoseid. Väljamõeldise ja mitte- väljamõeldise eristamine on üha keerulisem. Mitte-väljamõeldis on dokumentalistika ilukirjanduslike elementidega. USAs on selle populaarseks vormiks eluloo pikantne pihtimus
Abisümbolid, näiteks afiksi täielik kadu – LU, millel on sõltuvalt kontekstist kolm liiki LUK, SLU ja LUP 1. näiteks on süsteemi mõttes igale mitte-verbile lisatud nominaalsufiks, aga muutumatutelt sõnadelt kaotatakse see LUK kadu, mille puhul säilib funktsioon – lopa (nullmorfeem) – reeglid on väga lühikesed ja kokkusurutud, tihti ainult üks-kaks sõna, kuid suhteliselt lihtsa süntaksiga, praktiliselt puuduvad finiitverbid (pöördelised tegusõnad) – reeglite järjekord näib esmahetkel täiesti suvaline • Reegleid tuleb meeles pidada ja „kaasas kanda“, osaliselt olid suulises süsteemis ilmselt kasutusel
Seda võib täheldada ka teistes valdkondades, nt matemaatika, filosoofia, ajalooteadustes jne. (3) Kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt. Ajalooliselt on kirjandus olnud pigem esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed. Sageli usutakse, et ilusana on tõesem. Emmanuel Kant: esteetilised objektid kui side materiaalse ja vaimse maailma vahel. Seega kunst kunsti pärast ehk nn. eesmärgitu eesmärk. Selle määratluse järgi ei ole kirjandusel praktilist eesmärki. Eesmärk on suunatud iseendale, see ei veena ega informeeri. See on eesmärkipärane üksnes selle süsteemi sees. (4) Kirjandus kui intertekstuaalne konstuktsioon ja eneserefleksiivne (enesekohane) konstrutksioon. Kirjandustekst eksisteerib teiste tekstide sead läbi nendega suhestumise. Oluline on kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega. Rõhk sellel,
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid