→ Õiglust on võimalik väga erinevalt ja vastuoluliselt defineerida. Õigluse mõiste on seotud emotsioonidega ja subjektiivsusega. Eelnevast tulenevalt on õiglus eelkõige abstraktsioon. Õigluse mõiste kasutamine erinevates valdkondades tingib „õigluse“ kui uurimisobjekti esinemist neljas erinevas tähenduses: õiglus kui situatsioon – täpne tähendus „õiglus“ õiglus kui loomus – õigluspärasus õiglus kui omadus – õiglane õiglus kui väärtusstandard – õiglusidee Tammelo lähtub ontoloogilisest vaatenurgast ja leiab, et kõik neli võivad esineda objektidena: näiteks omadus õiglane võib olla filosoofilise uurimuse objektiks, õigluspärasus poliitilise tegevuse objektiks, õiglus hageja mõttetöö objektiks ning õiglusidee kultuuriajaloolise huvi objektiks. Õiglus – on liitmõiste, sest eeldab sotsiaalses suhtes vähemalt kahte isikut – sotsiaalne side.
millega hinnata tegeliku ühiskonnakorralduse õiglust. Sellise hüpoteetilise ühiskonna on Rawls nimetanud Õiglus kui ausameelsus. Oma filosoofias viib Rawls meid tagasi tegelikust olukorrast nn algpositsiooni, ehk olukorda, kus inimestel puuduvad neile omased tunnused rass, sugu majanduslik seis jne. Seejärel hakkavad need inimesed ise kehtestama ühiskonnareegleid, mis ilma eelnimetatud omadusteta, peaksid olema kõige õiglasemad reeglid kõigi suhtes. Rawlsi hinnangul on selline süsteemi loomine kõigi isikute poolt kõigile isikutele õiglane mitte ainult alguses, vaid ka pärast näiteks viiendat põlvkonda. Tema idee geniaalsus tema enda hinnangul seisneb selles, et kui isik ei tea, millisesse ühiskonna klassi või millise majandusliku taustaga elu isikut ees ootab, peab ta arvestama ka sellega, et vaestel ja väetitel läheks hästi. Oht olla vaene, võimuta ja allasurutud paneks
....... 8 LISAD.......................................................................................................................... 9 KASUTATUD KIRJANDUS............................................................................................ 12 SISSEJUHATUS Tihti tuleb ette olukordi, kus ütleme: „Mul on ju õigus“. Kuid siin ei pea me silmas õigusnormist tulenevat õigustust, vaid õiglust. Kuidas saab riik kindlaks teha, kas vastav seadus on õiglase sisuga või mitte? Kui õigus (seadused) on kooskõlas õiglusega, siis peaks see tähendama ka seda, et valdav osa inimesi järgib neid seadusi (allutab oma käitumise õigusnormile). Indiviidid mõistavad, et õiguspärane käitumine on neile kasulikum kui õigusvastane ja inimesed teadvustavad endale, et see, mis on 2 kasulik üldistes huvides (mis on õiglane ühiskonna jaoks), on kokkuvõttes kasulik ka temale (õiglane ka tema jaoks).
Läbi ajaloo on inimesed püüdnud luua ühiskonda, kus valitseks rahu ja üksteise mõistmine. On arvatud, et jumala kümme käsku ongi kõige õigem seadus meie elus. Samuti on oldud arvamusel, et seadus on võrdne kõigile ja ei ole arvestatud juurde eetikat ega õiglust. Õnneks on viimased aastakümned toonud juurde erinevaid lähenemisi õigusele, kaasates sellesse ka eetika ja õigluse. On tekkinud vaidlused, kuidas peaks välja nägema õiglane ühiskond ja millised peaksid olema seadused selles riigis. Vaieldud on ka õigluse tõlgendamise üle, mis on minu arvates ülimalt subjektiivne mõiste. Ka Eestis on olnud erinevaid lähenemisi eetikale ja õiglusele. Eriti pidas seda tähtsaks kommunistlik reziim. Praegune kapitalistlik ühiskond püüab minu arust rohkem lähtuda liberaalsest maailmavaatest, kus iga indiviid vastutab iseenda eest. Meie riigis elavatel inimestel, kes on algselt elanud kommunistlikus ühiskonnas ja seejärel
Kuidas Rawls käsitleb õiglust ja põhjendab väidet "õiglus kui ausameelsus"? Inimese loomusest, ebavõrdsusest ja ausast mängust kuni klassikalise utilitarismini. John Rawls on öelnud, et esmapilgul võib tunduda nagu tähendaksid õiglus ja ausameelsus sama asja ning, et pole mingit põhjust neid eristada. See mulje on autori meelest ekslik ja ma nõustun siinkohal tema arvamusega. Sest ühiskond üldse on kõike muud, kui õiglane. Tekstis käsitletakse õiglust osana ühiskondlike institutsioonide omadustest. Õigluse printsiipe vaatleb autor piirangute täpse sõnastusena, kuidas ühiskond või õigemini praktikatest lähtuvalt võib määratleda positsioone ja ametikohti ning omistada neile võimu ja vastutust, õigusi ja kohuseid. Sõna praktika Kasutab autor kogu teksti läbiva tehnilise mõistena, mis märgib iga liiki tegevust, mida iseloomustab
..........................................5 Kaasaegne loomuõigus.....................................................................................................................5 Inimõigused......................................................................................................................................6 Inimõiguste kolm generatsiooni.......................................................................................................8 Positiivne ja ülipositiivne õigus, ajalooline õigus (mõiste ja iseloomustus)....................................9 Kokkuvõte .....................................................................................................................................10 Kasutatud kirjandus ja allikad........................................................................................................11 Sissejuhatus Loomuõigus on põhimõtteliselt inimeste ühiskondliku elu õiglase korralduse üldkehtivate ja
Õigus ja eetika „ Eetika universaalne ja individuaalne mõõde“ „Juristi ameti koht ühiskonnas“ „Õiguse, eetika ja poliitika seostest“ Essee hindamiskriteeriumid, mis peavad arvestuse saamiseks olema täidetud: 1. kriteerium – essee maht 4- 6 lk. 2. kriteerium – essees on esiplaanil üliõpilase iseseisev analüüs ja põhjendatud hinnangud. 3. kriteerium – üliõpilane on essees sidunud tervikuks erinevad kohustusliku kirjanduse allikad, kirjandust ei ole refereeritud, vaid analüüsitud ja seostatud erinevaid vaateid. Kohustuslik kirjandus: Aristoteles. Nikomachose eetika. Ilmamaa, 1996. Jõgi, P. Õigus ja eetika: Teooriad õigusest ja õiglusest 20
Õigus ja Eetika areng antiigist-valgustuseni ANTIIK - universaalne kosmiline kord Iseloomustab detuktsioon, kord kitsamas mõttes on tuletatud universaalist – ühtsest maailmakorrast. Ka eetiline käitumine on tuletatud kõrgematest, inimesest väljaspool asuvatest reeglitest. Eksisteerib ühtne õigus, kui kosmiline kord . Kosmosele kui korrastatusele vastandub kaos. Seega, kui miskit on juba olemas, siis see peabki nii olema, vastasel juhul seda ei oleks. Inimesel ei ole korra juures suuremat rolli, sest see eksisteerib ilma inimese tahteta. ● Õigluse tagab võrdsustav kord – võrdne tasutakse võrdsega ● Ühiskond jaguneb matemaatilise korra alusel liikmeteks. Liikmetel on ühiskonnas oma koht ja ülesanne ning inimene peab alluma oma saatusele. Ühiselu olulisemad põhimõtted ehk õige käitumise eeldused on: Austus jumalate ja vanemate vastu Seaduste järgimine
Kõik kommentaarid