Tsunfitd
kujuneisd 13- 14 sajand Euroopa linnades. Tsunft oli teine väärikas
grupp linlaste seas. Tsunft kaitses oma liikmete huve . Suurema osa
moodustasid käsitöölised, kes tegelesid väiketootmisega . Nad
valmistasid suurema osa eluks vajaliku ise.
Mõnda
tsunfti võisid kuuluda mitme eriala meistrid. Näiteks kuulusid ühte
tsunfti maalrid, klaassepad ja tislerid. Arvatakse, et kõige varem
ühinesid tsunftidesse rätsepad, kingsepad ja lihunikud. Hiljem
tekkisid kullaseppade, seppade, puuseppade ja kangrute tsunftid . Loomiseks piisas viiest ühe eriala meistrist. Mõni meister ei jälginud tsunfti kehtestatuid reegleid või ei
teinud tööd korralikult siis ta toodang hävitati. Tsunft ei
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2013-11-05
Kuupäev, millal dokument üles laeti
14 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
kristiinaanton
Õppematerjali autor
TSUNFTIKORRALDUS KESKAJAL · Keskaegne väiketootja, kellele kuulusid tootmisvahendid ja käsitööline = tööriistad ning oma tööle tuginev majapidamine NB! Töövõtted uuenesid keskajal väga aeglaselt. Selle põhjus- tsunftikord ! · TSUNFT = käsitööliste organisatsioon, kuhu kuulusid erialade kaupa ainult meistrid. · Tsunfti ülesanded: kaitsta oma liikmete huve reguleerida tootmist ja toodete müüki toodangu kvaliteedi kontroll · SKRAA = tsunfti põhikiri, milles olid fikseeritud liikmete õigused ja kohustused · Reklaam ja konkurents olid keelatud; kasutatavad töövõtted olid fikseeritud; seaduste rikkumine tõi kaasa trahvid või tsunftist väljaviskamise = meister
Kogu tsunfti juuresolekul selgitati talle tema kohustused: "hoida oma meistri au ning mitte häbistada käsitööd, kuna see on püha". Ka õpipoisi võtnud meistril olid kohustused: õpipoissi tuli pidada oma majas; talle tuli süüa anda ja tema eest hoolitseda. Mitte hiljem kui kolme kuu möödudes kanti uue õpipoisi nimi tsunfti nimekirja. Sellest hetkest algas õpipoisiaeg, mis tavaliselt kestis 3-4 aastat .Mõnedes tsunftides määras õpipoisiaja kindlaks meister ise, vastavalt õpilase andekusele. Kui õpiaeg hakkas läbi saama, kogunesid kõik meistrid pidulikult gildihoonesse. Iga meister pidi näitama õpilase teadmisi. Kui õpipoisi teadmised osutusid ebapiisavateks, siis määrati õpipoiss teise meistri juurde, esimene meister pidi aga maksma trahvi ning ka teistkordse õppimise kulud. Kui kõik läks õnnelikult, sai õpipoisist sell, ta oli tsunfti liige, ehkki mitte täieõiguslik.
käsitöö ja kaubanduskeskused. 3 Tsunftid Keskaegse linna käsitöölised olid koondunud kutseühingutesse ehk tsunftidesse oma tegevusalade järgi. On teada, et 16. sajandil oli Tallinnas 8 tsunfti, 15. sajandil aga 14. Tavaliselt kuulusid tsunfti ainult ühe käsitööala esindajad. Arvatakse, et kõige varem ühinesid tsunftidesse rätsepad, kingsepad ja lihunikud, hiljem tekkisid kullaseppade, seppade, puuseppade ja kangrute tsunftid. Tsunft kaitses oma liikmete huve, kuid normeeris ühtlasi ka nende elu. Tsunftide ja rae suhted kujunesid lõplikult välja 15. sajandil, kui raad hakkas ametlikult läbi vaatama ja kinnitama tsunftide põhimäärusi. Tsunfti juhtis oldermann. Tsunftil oli antud alal linnas monopoliõigus, toorainegi muretseti tavaliselt kogu tsunftile korraga. Tsunfti skraa oli käsitööliste ühingu põhikiri. See määras õpipoiste ja sellide arvu, keelas valmistada halvakvaliteedilist
kitsam spetsialiseerumine ja sellega seoses uute tsunftide moodustumine. Tsunfti põhiülesandeks oli kontroll käsitööndusliku tootmise, toodete kvaliteedi ja müügi üle. Enamikus linnades kehtis TSUNFTISUNDUS, mille kohaselt ei tohtinud ilma kindlasse tsunfti kuulumata ühe või teise käsitööga tegelda. Igal tsunftil oli oma põhimäärus ehk SKRAA, mis määratles ka tsunfti hierarhia õpipoiss, sell, meister. Tsunfti eesotsas seisis meistrite seast valitud VANEM. Tsunft täitis ka oma liikmete suhtes vastastikuse abistamise ja ühiskassa ülesandeid. Tsunftil oli ka oma kaitsepühak, oma kabel või koguni kirik. Linna seisukohalt oli väga tähtis, et tsunft kujutas endast ühtlasi sõjalist organisatsiooni, mis võis kaitsevajaduse tekkides välja astuda iseseisva lahinguüksusena. Tsunftid tegutsesid ka nagu seltskondlikud organisatsioonid ning seisid hea
tuli pidada visa võitlust, et ka nende sõna linna asjade otsutamisel kõlama hakkaks. Tsunftid ja tsunftikord Linnaelanike peamine tegevusala oli käsitöö. Keskaegne käsitööline oli väiketootja. Temale kuulusid tootmisvahendid ja isiklikule tööle tuginev majapidamine, mille abil käsitööline hankis kõik endale ja oma perele eluks vajaliku. Linnades elavad käsitöölised koondusid tsunftidesse. Tsunft oli käsitööliste kutseühing. Koos käsitöö spetsialiseerumisega toimus tsunftide killustamine. Eeskirjad keelasid kõrvalalal tegutsemise. Tsunfti kuulumine andis õiguse olla käsitööline. Kes seisi väljaspool tsunfti, see ei tohtinud käsitööd teha. Tsunfti peamine ülesanne oli toootmise ja müügi reguleerimine. Tsunft lubas linnas tegutseda vaid sellisel hulgal käsitöölistel, mis tagas kõigile tsunfti meistritele piisavalt tööd ja leiba. Tsunft nägi
siseõues asus laut loomade ja lindudega. Linnamüüri taga olid köögivljaaiad, ühiskarjamaa ja -mets, kust saadi tarbe- ning küttepuud. Käsitöölise suurimaks varanduseks olid tootmisvahendid, mida pärandati põlvest-põlve. Seetõttu toimusid muutused tootmisprotsessis ja töövõtetes väga aeglaselt. Käsitöölised olid koondunud kutseühingutesse ehk tsunftidesse. Tavaliselt kuulusid tsunfti ainult ühe käsitööala esindajad. Tsunft kaitses oma liikmete huve, kuid normeeris ühtlasi ka nende elu. Tellijate jaoks oli tsunft kvaliteedikarantii, sest ta seadis oma liikmete toodangule ühtlased nõuded. Kui mõni meister ei jälginud tsunfti kehtestatud norme, siis ta toodang hävitati. Üldiselt on öeldud, et tsunft ei lubanud oma liikmeil ülemäära rikastuda, kuid samaaegselt kaitses ta neid ka laostumise eest, sest tsunfti põhikiri - skraa - kehtestas tsunfti liikmetele mitmesuguseid
kohapealne sõjaline jõud. Tegemist oli vaimuliku tsistertslaste rüütliorduga. Ordude eeskujuks olid kaks suurt Pühal Maal alguse saanud ordut, Templiordu ja johanniitide ordu. Mõõgavennad muutusid kiiresti Liivimaal tugevaks poliitiliseks jõuks, kes panid end piiskoppide kõrval otsustavalt maksma, millele aitas kaasa see, et ordurüütlite hulgas oli ka ministeriaalidega (Suurfeodaali teenija) võrreldes kõrgemat päritolu isikuid. Mõõgavendade ordu esimene meister oli Wenno. Mõõgavendade ordu kasvas Riia keskseks sõjaliseks jõuks, kes polnud enam rahul oma seisundiga ja nõudis alistatud maade jagamist. 1206.-1207. aastal sõlmiti piiskop Alberti äraolekul leping, mis andis mõõgavendadele 1/3 Liivimaast. Liivlaste ristimine- Kirikliku ja ilmaliku võimu ülesehitamise oluliseks sammuks oli Daugavgriva tsistertslaste kloostri rajamine Väina suundmesse 1205.-1208. aastal, mille esimeseks abtiks sai Theoderich
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid