50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 23 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2013-10-06
Kuupäev, millal dokument üles laeti
19 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
DanelS
Õppematerjali autor
Eesti riikliku iseseisvuse tekkimine. Iseseisvuse väljakuulutamine Umbes kaks aastat peale Esimese Maailmasõja (1914-1918) puhkemist, sügisel 1916, oli Tsaari- Venemaa sõja sakslastele praktiliselt kaotanud. Tsaar Nikolai II kõrvaldati troonilt ja võim läks Riigiduuma (esinduskoja) edumeelsemate rühmituste kätte. Moodustati demokraatia suunas kalduv Ajutine Valitsus, mille peaministriteks olid esmalt vürst Lvov ja Kerenski, keda ongi tuntud tagantjärele "Kerenski aja" nime all. Kui selgus, et venelastega demokraatlikul alusel koos töötada ei saa, esitati Ajutisele Valitsusele kinnitamiseks uus maavalitsuse eelnõu, milles polnud juttu ei omavalitsusest ega ka autonoomiast. Tegemist oli Eesti maavalitsusega, mille 30. märtsil kinnitas Vene Ajutine Valitsus. 1.juulil 1917 avas Eesti kubermangu komissar, endine Tallinna linnapea Jaan Poska Toompea lossis Eesti Maapäeva, esimese Eesti rahvaesinduse. Selle kompetentsi kuulus seisukohavõtt, mida tabavalt iseloomustas tööe
1346. aastal müüs Taani pärast pikki läbirääkimisi, mida kiirendas oluliselt Jüriöö ülestõus, Põhja-Eesti Saksa ordule, kes järgmisel aastal andis need valitseda oma Liivimaa harule. Lõplikult omandas Liivi ordu selle küll alles 1525. aastal, kuid ka kuni selle ajani teostas reaalset valitsusvõimu seal Liivi ordumeister. Liivi ordu valdused jagunesid komtuur- ja foogtkondadeks. Esialgu olid esimesed tähtsamad, kuid hiljem kadus nende vahel põhimõtteline vahe. Liivi ordu oli korporatiivne organisatsioon ja lisaks ordumeistrile oli valitsemises suur roll ka käsknikel ehk komtuuridel ja foogtidel. Olulisimad Liivi ordu käsknikud Eesti alal olid Viljandi komtuur, Tallinna komtuur, Järva foogt, Pärnu komtuur ja Narva foogt. 16. sajandil oli osa Eesti aladest, endine Karksi foogtkond, ka ordumeistri otsealluvuses.
MUINAS AEG Eesti ajaloos nimetatakse muinas ajaks aega esimeste inimeste ilmumisest eesti alale, kuni 13. sajandi alguseni. Muinas aeg jaguneb: Mesoliitikum e. keskmine kiviaeg - 8 - 4 aastatuhat eKr. Neoliitikum e. noorem kiviaeg - 4 aastatuhandest kuni teise aastatuhande keskpaigani eKr. Pronksiaeg - teise aastatuhande keskpaigast 16 sajandini eKr. Rauaaeg - 16 sajand eKr. kuni 13 sajand pKr. Arheoloogiline kultuur - ühesuguste leidudega muististe rühmitamine, mis näitab selle ala elanike tegevusalade ja eluviiside sarnasust.Vanim arheoloogiline kultuur eesti aladel on Kunda kultuur (Pulli ja Lammasmäe asulatega). Kultuur Asulad Tegevus alad Iseloomuliku- Elanike Sõnad Aeg mad esemed päritolu Kunda Pulli, Korilus, Kivikirves, talb, Arvata-vasti Meri, mägi, Mesoliitikum Lam-mas
AJALOO RIIGIEKSAMIKS 2009 EESTI AJALUGU MIHKEL HEINMAA | RÜG | APRILL 2009 M U I N A S A E G MUISTNE VABADUSVÕITLUS 1208-1227 1201 rajati Riia linn. 1202 asustati Mõõgavendade Ordu 1210 eestlaste ebaõnnestunud Võnnu piiramine, taganemisel Ümera jõe lahing. 1212 Toreida vaherahu eestlaste ja sakslaste vahel. 1215 alistuvad Sakala ja Ugandi. 1216 teevad venelased vürst Vladimiri juhtimisel retke Ugandisse, millele järgneb vasturetk 1217. 1217 venelased (ja eestlased) piiramas Otepää linnust. Sakslased andsid alla ja nõustusid Eestist lahkuma. 21.09.1217 Madisepäeva lahing. (Albert pöördub Taani kuninga poole) 1219 Taani kuningas Valdemar II alistab Lindanise. Algab võiduristimine sakslaste ja taanlaste vahel. 1220 suvel saavad rootslased Lihula all saarlastelt lüüa ja nende vallutuskatse nurjub. 1222 taanlased üritavad alistada Saaremad. Saarlased saavad edust innustust ja seavad eesmärgiks kogu ma
Maavalitsuse juht Konstantin Päts oli kuu aega vangis. Kõrgemaid eestlasest sõjaväelasi, brigaadiülem Aleksander Tõnisson saadeti isegi Petrogradi Krestõ vanglasse ja mõisteti surma, kuid pääses tänu Brest-Litovski rahulepingule. Jaan Tõnisson saadeti aga pärast enamlastevastase meeleavaldamise organiseerimist maalt välja. Eesti rahvuslikud poliitikud pidid edaspidi tegutsema illegaalselt, peamiseks organiks oli Maapäeva Vanematekogu, kuhu kuulusid tähtsamad poliitikud. 1918. aasta veebruaris alustasid Saksa väed idarindel uut pealetungi, mille käigus nad peagi vallutasid ka Eesti alad. Sellistes oludes otsustasid eesti poliitikud 19. veebruaril luua kolmeliikmelise Eestimaa Päästekomitee, selle liikmeteks olid Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik. Komitee kätte anti kõrgeim võim kuni normaalsete olude taastumiseni. Võimudevahetust ära kasutades otsustati ka välja kuulutada ka Eesti iseseisvus ja deklareerida oma
Vasalle Liivi ordu aladel ei olnud. Mõisad kuulusid ordule, neid juhtisid vastavad orduametnikud, kes teostasid mõisate kaudu ka kohaliku haldust. Ordu majanduselu juhtisid linnuste ja losside majandusülemad, laekurid, veski- ja köögimeistrid ning teised sarnased ametimehed Muistsetest Ugandi ja Vaiga maakondadest tekkis Tartu Piiskopkond keskusega Tartus. Piiskop ise elas Toomemäel lossis, sinna lähedale ehitati ka toomkirik (oli sel ajal Baltikumi suurim). Tähtsamad keskused olid veel Otepää ja Vastseliina. Kuna piiskopil puudus sõjavägi, oli suurem osa maadest läänistatud vasallidele, kes pidid maavalduse tasuna piiskopi kutse peale sõjakäikudele ilmuma oma varustusega ja meestega. Saare-Lääne piiskopkond moodustus Saare- ja Läänemaast. Keskuseks oli algul Vana-Pärnu, hiljem Haapsalu ja lõpuks Kuressaare. Siingi oli enamik maid vasallidele läänistatud. Eesti põhjaosa (Harju- ja Virumaa) tunti 13.saj Eestimaa hertsogkonnana
1850–1914. Ärkamisaeg Eestlaste rahvuslik ärkamisaeg Prantsuse revolutsiooni, romantismiideede ja end teadvustama asunud saksa rahvusluse mõjul algas 19. sajandil ka eestlaste rahvuslik ärkamine. Selle kultuurilised juured olid 19. sajandi alguses, kui estofiilsed baltisaksa haritlased, aga ka esimesed kõrgemat haridust saanud eestlased asusid senist eesti rahvakultuuri ja eestlaseks olemist väärtustama, tuginedes Johann Gottfried Herderi nägemusele rahvustest kui unikaalsetest väärtustest. Alates 1830. aastatest hakkasid nad oma tõekspidamisi tasahilju ka levitama, ehkki ulatuslikumal määral hakati seda tegema alles sajandi teisel poolel. Ühtsustunde tekitamisel oli kesksel kohal enese eestlasena teadvustamine, mis 19. sajandi jooksul järk-järgult muutus olulisemaks lokaalsest (kihelkondlikust, maakondlikust või piirkondlikust) identiteedist. Eestlaste rahvuslik ärkamine kulges üldjoontes sarnaselt teiste Ida-Euroopa väikerahvastega (tšehhid, soomlased, lätla
*Põgenikkue otsisid taga ja tõid mõisa tagasi adrakohtunikud *15 sajandi lõpuks kujunes välja talupoegade välja talupoegade sunnismaisus. a. teatud omavalitsused b. õigus vallasvarale c.õigus olased maakaitses *Släilisid õiguslikud ja varanduslikud erinevused. *Kõige rohkem oli adratalupoegi, vabad talupojad( vaba talupoeg oli vaba teotööst aga maksti raharenti) Linnad ja kaubandus *Linna valitses raad +4 bürgermeister *Rae liikmeteks valiti tähtsamad kaupmehed(terve elu) *Raag valitses linna ja inimeste isikliku elu üle, täitis kohtuülesandeid *Elanikond koosnes a. Kaupmehed b. Käsitöölised c. Vabad alamrahvad(lindprii, ilma kodanikuõiguseta.) *Kaupmehed koondusid gildidesse.(gild) *Tsunfid olid käsitöölist ühengud. Vana Liivimaa sise ja välispoliitika 14-16 saj. *Ordu mõjuvõim kasvas *Toimusid pidevad sisesõjad *Linnade ja vasallkondade omavahel läbisaamine oli halb
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid