kas piiras, või soodustas selle autonoomse linna tegemisi. Olles Hansa Liidu liige, oli Tallinn üks osa suuremast osast, ehk Saksa kultuuriruumist, ja sõltus selle organisatsiooni ning kultuuriruumi arenguteest. Geograafiline eraldatus Saksamaa emamaast sillutas teed eripärasele baltisakslaste kultuuri tekkimisele. Selle ekskursiooni/teksti eesmärk on vaadelda suuremaid ühiskondlikke muutusi muistse (eelkirjaliku) ja keskaegse Vana-Liivimaa aladel (Eestimaa, Põhja-Läti), mida edaspidi kutsun/ tähistan sõnadega siinsed alad. Neid muutuseid analüüsin laiemas Hansa Liidu, Saksa kultuuriruumi või geograafilise piirkonna kontekstis. Sissejuhatus (Esimesed kokkupuuted viikingite ja kristliku Euroopaga; kaubanduse arenemine ja militariseerumine, eliidi tekkimine; algkristluse võimalikkusest siinsetel aladel; Lindanise kindlustatud asula genees):
(2) Tallinna vanalinn pealtvaates · Tänavad ja majad Keskaegsete linnade tänavad olid kitsad. Peatänavad viisid välja turuplatsile. Tänavatele visati aknast välja kogu pürgi, sageli olid need sügisel ja talvel porimülkad, suvel aga tolmasid. Majad olid ehitatud nii puust kui ka kivist. Need asetesid sein seina vastu ja ka sellepärast oli keskajal tulekahju tekkimisel suur oht põleda maha tervetel linnaosadel. · Linnakodaniku kodu Elu keskaegses majas erines oluliselt tänapäevasest elust. Puudusid kõik praegusaja mugavused: kraanivesi, keskküte, elektrivalgus jms. Tavaliselt oli linnaelaniku kodu käsitöölistele ühtlasi töökojaks, kaupmehele laoruumiks ja kontoriks. Milline võis küll olla müra, kui näiteks üksteise võidu tagusid viie sepapaja sepad, töötas neli kiviraidurit oma sellide ja õpipoistega ning vedi eemal saagisid laudsepad tünnilaudu
Keskaeg 1224.a. oli koos Tartu langemisega kogu mandri-Eesti vallutatud 1227. vallutati Saaremaa. Muistne vabadusvõitlus oli eestlaste jaoks lõppenud kaotusega. Selle sündmusega lõpeb muinasaeg ja alga keskaeg, mis kestab kuni Liivi sõja puhkemiseni 1558. Riia peapiiskop (1229 Albert suri) pidas pidas end vallutatud maa kõrgeimaks valitsejaks, Mõõgavendade ordu (Albert lõi Mõõgavendade ordu 1202, et omada püsivat sõjalist jõudu kohapeal) aga ennast (kõige tugevam). Puhkes riid saagi jagamise pärast- ordu nõudis 1/3 vallutatud maadest. Kiriku ustavaks tööriistaks olnud ordu hakkas vastu oma isandale Riia peapiiskopile. Tüli paisus selliseks, et paavst Honorius III saatis 1225.a. legaadina Liivimaale Modena piiskopi Wilhelmi (Modena Wilhelm), kes pidi tüli lahendama ja selgitama alistatud rahvaste olukorda. Paavsti legaat manitses mitte liialt röövima ja otsustas, et Lõuna-Eesti jääb sakslastele, Rävala ja Ha
allus Riia peapiiskopile. Põlisrahva olukord: Eestlased olid esialgu sunnitud leppima võõraste võimude jäämisega nende aladele, samas aga püüdsid kaitsta endist loomupärast elukorraldust. · o Vallutajad olid sunnitud sõlmima alistatud eestlastega lepinguid, millega fikseeriti kaotajate kohustused, aga ka õigused. o Püsima jäi Muinas-Eesti kombe ja tavaõigus (kohut mõistis feodaal, aga kohtus oli ka maarahva esindajaid) o Eestlastega arvestati kui sõjalise jõuga, sunniti sõjakäikudega kaasa minema. o Talupojad jäid isiklikult vabaks, neil oli oma maa ja õigus kaubitseda o Põlluharimisviisid ja tööriistad jäid samaks o Kõige suuremas sõltuvuses Lõuna-Eesti, palju soodsamad tingimused Saaremaal ja Läänemaal. (Saarlastel õnnestus 1236 oma maa vabastada ja alles 1241 õnnestus ordumeistril nad alistada ja leping
Põlisrahva olukord: Eestlased olid esialgu sunnitud leppima võõraste võimude jäämisega nende aladele, samas aga püüdsid kaitsta endist loomupärast elukorraldust. · o Vallutajad olid sunnitud sõlmima alistatud eestlastega lepinguid, millega fikseeriti kaotajate kohustused, aga ka õigused. o Püsima jäi MuinasEesti kombe ja tavaõigus (kohut mõistis feodaal, aga kohtus oli ka maarahva esindajaid) o Eestlastega arvestati kui sõjalise jõuga, sunniti sõjakäikudega kaasa minema. o Talupojad jäid isiklikult vabaks, neil oli oma maa ja õigus kaubitseda o Põlluharimisviisid ja tööriistad jäid samaks o Kõige suuremas sõltuvuses LõunaEesti, palju soodsamad tingimused Saaremaal ja Läänemaal.
vaenlased oma palgasõdurite ja ammendamatute jõuallikatega allutasid lõpusks siiski maa ( kuid see polnud vallutajatele kerge ). Iseseisvuse na seega poliitilise vabaduse kaotus XIII sajandi algul oli Eesti ajaloos üks traagilisemaid sündmusi, kuid see paratamatus tõi Eesti arengule ja tulevikule paljugi soodsat ja kasulikku. Alistumislepingu põhinõue oli läänekristliku ristiusu vastuvõtmine. Selle tunnistamisega muutus meie kodumaa keskaegse Õhtumaa üheks osaks ja integreerus läänelikku kuluurisfääri. Roomast lähtuv kiriklik võim tõkestas slaavlaste laiutamistungi lääne suunas. Peamiseks ajalooallikaks nende aegade kohta on saksa soost preestri Läti Henriku kroonika, mis käsitles vahemikku 1184-1227. Eestlaste arv eelajaloolise perioodi lõpul oli umbes 150-180 tuhat. EESTI HÕIVAJATE HAARDES. ( 1127-1918) Ajavahemikul Eesti muistsest kuni teise iseseisvumise perioodini
Reinimaa ja Vestfaali piirkonnast. Uuteks nähtusteks on linnad, linnused ja mõisad, kloostrid ja kihelkonnakirikud. Side Eesti naaberaladega- Keskaegne Liivimaa oli tihedalt seotud kõikide naaberriikidega, tegemist oli Euroopa viimase provintsina. Munga ja rüütliordud ning kaupmeeste ühendused sidusid Liivimaa tugevalt teiste Euroopa piirkondadega. Hansa suhestikuvõrgustik jõudis Hollandini ja Portugalini. Keskaegse Liivimaa allikad on üle Euroopa. Hinnang üldistele arengutele perioodi jooksul historiograafias- Varauusaja kroonikud käsitlesid esimestena Liivimaa 12. saj lõpu - 16. saj alguse perioodi kui eraldi perioodi. Tuntuim neist oli kirikuõpetaja Balthasar Russow (1536-1600), kes kirjutas "Liivimaa kroonika." Protestantlik luterlik perspektiiv, autor sidus kogu perioodi katoliiklikuks tervikuks, mille lõpetas Liivi sõda, kui rüütliordu valitsemine lõppes. 16
mõisates. -Loomakasvatus. Eesti oludes oli künnipõllundus võimalik vaid tänu loomakasvatusele. Tähtsaim ülesanne oli tagada põllumehele vajalikud tööloomad ja laudasõnnik. Selle kõrval andis kari olulist lisa toidulauale, nahast ja villast saadi kehakatet. Peeti rohkesti kariloomi. Veised ja hobused. Veel lambad, sead. Mõisamajanduses karjakasvatud üsna halval järjel. Paljudes mõisates polnud üldse lomi. Taludes pidi loomakasvatuse osatähtsus olema suhteliselt suur. -Kalapüük Looduslikud tingimused kalapüügiks keskajal soodsamad kui hiljem. Kala osatähtsus leivakõrvases arvatavasti suur. Katoliku kiriku pikkadel paastuaegadel pidi kala asendama liha. Pärast vallutust hakkasid maahärrad kalapüüki käsitama oma regaalina. Läänil olevast veekogust oli kalasamisõigus ainult lääniomanikul. Maa uued peremehed hakkasid kalasaagilt kümnist võtma. Kalasaagis esikohal räim
Kõik kommentaarid