50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 3 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2009-02-04
Kuupäev, millal dokument üles laeti
11 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
SaNNu92
Õppematerjali autor
Ka Philippe Egalité (Orléans'i hertsog) hääletas kuninga surma poolt. Louis XVI suri väärikalt, olles andestanud oma vaenlastele. Oma viimase sõnana ütles Louis, et ta sureb süütuna, lootuses, et tema veri prantslastele õnne toob. Marie-Antoinette hukati 16. oktoobril 1793. Louis XVI Charles I Charles I (19. november 1600 30. jaanuar 1649) oli Inglismaa ja Sotimaa kuningas 1625 1649. Ta oli James I poeg ja Charles II ning James II isa. Charles jätkas oma isa alustatud absolutismitaotluslikku poliitikat ning püüdis parlamendi mõju igati vähendada. Seetõttu pidasid puritaanidest parlamendiliikmed teda türanniks, kes tuleb kukutada. 1629 saatis Charles parlamendi 11 aastaks laiali. Seda perioodi on Inglismaa ajaloos nimetatud 11 türanniaastaks. Lõpuks aga pidi Charles parlamendi taas kokku kutsuma, et soti mässuliste taltsutamiseks armeed komplekteerida. Parlament aga hakkas kuningale vastu ning moodustas oma sõjaväe
Charles II Charles II (29. mai 1630 6. veebruar 1685) oli Inglismaa ja Sotimaa kuningas alates 1660. aastast (de iure alates Charles I hukkamisest 1649. aastal) kuni surmani. Ta oli Charles I poeg ja James II vend. Charles II sai võimule pärast seda, kui puritaanide juht Oliver Cromwell oli surnud ja tema poeg Richard Cromwell võimust loobuma sunnitud. Londonisse marssinud Soti armee kutsus Charlesi Inglise troonile ning Stuartite dünastia võim taastus. Charles püüdis samuti saavutada absolutismi, kuid edutult, ta ei leidnud endale piisavat toetajaskonda. Parlamendi roll oli üpris suur, siiski oli kuningal riigiasjade otsustamisel
INGLISE KODUSÕDA SISUKORD SISSEJUHATUS..................................................................3 1. KODUSÕJA PÕHJUSED........................................................4 2. KODUSÕJA VÄEJUHID.........................................................6 2.1. Charles I.............................................................................6 2.2. Oliver Cromwell...................................................................7 3. OTSENE SÕJATEGEVUS.......................................................9 3.1. Sõjategevuse algus.................................................................9 3.2. Parlamendi võit kodusõjas.......................................................10 3.3. Parlamendi ja sõjaväe konflikt.............................
Seati ülesandeks monopolide kaotamine. Usuküsimuses taotleti südametunnistuse vabadust, mis tähendas ka puritaanide õiguste kaitset anglikaani kiriku vastu. Lähituleviku tähtsamaks poliitiliseks eesmärgiks seati olemasoleva parlamendi laialisaatmist ja valimiste läbiviimist uue korra alusel. Esmalt kavatseti monarhilt ära võtta õigus olla sõjaväe ülemjuhataja. Teise kodusõja ajal hakkasid independendid nõudma kohut kuninga üle. 1649. aastal mõistetigi kuningas Charles I surma ja hukati tapalaval. Teise uue ja ideoloogilise ja poliitilise suunana kujunes Inglise revolutsiooni ajal välja levellerite liikumine, mille rajajaks oli John Lilburne. John Lilburne levellerite juht ja ideoloog Inglise revolutsioonis, koostas ka levellerite programmdokumendi ,,Rahva kokkulepe": ° Ta võitles parlamendi poolel kuningavõimu vastu, ent arendas mõtet, et parlament on saanud võimu rahvalt kui võimu tegelikult allikalt.
vaja end isegi Jumala ees õigustada, tema valitsusviis peab lihtsalt olema mõistusepärane. Parimaks näiteks peab Roscher siin Friedrich Suurt, kes oli valitsejana nii hiilgav filosoof, väejuht kui ka majandustegelane ning kelle deviis oli: "Valitseja peab olema riigi esimene teener". Habsburgide ja Bourbonide dünastilised liinid Habs: keiser Maximilian I abiellus Habsburgide troonipärijana 1477. aastal Burgundia hertsogi Charles Südi tütre Mariaga Maximilian I poeg Philipp Ilus, kes oli abielus Hispaania kuninga Fernando II Katoliiklase tütre Juana Nõdrameelsega teised Euroopa tähtsamad dünastiad Burbon- Prantsusmaa Habsburg- Austria, Saksamaa, Hispaania, Madalmaad Tudor- Inglismaa Hannover- Inglismaa Hohenzollern- Preisimaa olulisemad dünastilised abielusidemed. Personaalunioonid. 1386- Krevo unioon- Poola ja Leedu poliitilise ühinemise algus 1397- Kalmari unioon- Taani, Rootsi ja Norra vaheline.
Tema valitsuseaeg oli stabiliseeriv, mitte innovatiivne. Moderniseerumine tuli alles Henry VIII ja Elizabeth I ajal. Henry VII siiski keskaega paigutatud. On ka arvamusi, et varauusaeg algas Edward IV-ga u 1450. - > Yorkid võtavad võimu Lancasteritelt. Murrang nende vahel. Henry VII oli lihtsalt õnnelik juhus dünastiad kokku panna. Kuulus revolutsioon (Glorious Revolution): James II (James VII) võimuletulek ja poliitilised eesmärgid. Revolutsioon sai alguse kodusõja sündmustest. Charles I kukutamine, Charles II reustaratsioon (suri 1685), tema vend James II päris trooni. Parlament ei tahtnud James II-le trooni anda, kuna ta oli katoliiklane. Jäi viimaseks katoliiklikuks kuningaks Inglismaal. Eesmärgid: kuninga võimu suurendada absolutistlike võimu põhimõtteid kasutades ning üritas vältida kõiki neid seadusi, mis kiusasid taga katoliiklasi (valis endale oma katoliikliku nõukoja; ei järginud Abeus Corpuse printsiipi õiglasele kohtupidamisele)
mitmeid võite. 1346. aastal võideti prantsuse rüütleid Crécy lahingus, kus prantslaste arv ületas suuresti inglaste arvu. Inglise ammukütid purustasid prantsuse rüütliväe. Veelgi raskemalt said prantslased lüüa 1356. aastal Poitiers' linna juures. Seal suutis arvuliselt väiksem inglise vägi vastase ümber piirata ja isegi nende kuninga vangi võtta. Aasta hiljem vallutasid inglased tähtsa sadamalinna Calais'. Prantslaste olukord oli muutunud äärmiselt raskeks. Dojään Charles ja generaalstaatide reform Maarahvas oli rahulolematu, kuna 1348-49 oli katkuepideemia (Must Surm), mis halvendas talurahva olukorda ja vähendas rahvaarvu. Sõja käigus vajas kuningas sõjapidamiseks raha ja nõudis uusi makse. Kuna talupoegi jäi vähemaks, suurendati koormisi. Maksude tõstmise pärast suurenes ka linnarahva rahulolematus. Keelduti sõjamakse maksmast. Kuningas oli vangistuses ja valitses troonipärija dofään Charles (temast sai hiljem kuningas Charles V)
otseselt valitses ta vaid oma pärusvaldusi ehk Pariisi lähiümbrust. Mujal ei olnud tal palju õigusi ning pidevalt valitses ka ülikute vandenõu oht. Hugues'l olid siiski üldiselt head suhted Saksa-Rooma keisrite Otto II ja Otto III-ga ning ta suutis oma piiratud võimu kuni surmani hoida ja tagada ka poja troonipärimise. Kapetingid Prantsuse kuningadünastia, mis valitses 987-1328. Pärast Karolinge. Poegadeta Charles IV surma järel tulid võimule Valois'd Kapetingide kõrvalharu. Kapetingidel oli kombeks troonile asudes võimalikult ruttu kroonida kuningaks ka oma poeg, et jätkuks Kapetingide dünastia võim. Nende ajal kujunes lõplikult välja feodaalkord. Kuningas valitses tegelikult vaid oma domeeni, seetõttu hakkasid Kapetingid tasapisi teisi feodaalvaldusi oma domeeniga liitma. Nii muutus killustatud Prantsusmaa aegamisi tsentraliseeritud riigiks
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid