Tallinna
Ülikool, Ajaloo Instituut
Eestlased
Rootsis : ajalugu, rahvuslik tegevus, globaalne koostöö
Referaat
Koostaja : Maarja Peebo
Kursus : 1. kursus
Õppejõud: Väino Sirk
Tallinn 2011
Sisukord
Sissejuhatus 3
Eestlaste ajalugu Rootsis 4
Eestlaste rahvuslik tegevus Rootsis 7
Poliitiline tegevus 7
Kool ja noortetöö 9
Eesti kirjasõna eksiilis 9
Teaduslik töö 10
Eestlaste globaalne koostöö Rootsis 11
Kasutatud kirjandus 13
Internetiallikad 13
Kirjanduslikud allikad 13
Lisad 14
Lisa 1 14
Aastatel 19411944 oli Rei Eesti Abistamisorganisatsiooni (Estniska Hjälporganisationen) esimees, tegeledes eestlaste põgenemise korraldamisega koos Eesti Komiteega 1944. Ka Eesti Komitees ja Balti Komitees oli Rei asutajate hulgas, esimeses neist ka juhatuse liige. Rei oli ka Eesti Rahvusfondi asutajaid, ühtlasi oli ta selle esimees 19461949 ning esimene auliige. Eesti Rahvusnõukogu asutajana oli Rei selle esimees 1947. aastast kuni surmani 1963. aastal. Rei oli ka Eestlaste Koostöö Keskuse esimees. Just Eestlaste Koostöö Keskus oli koos Eesti Demokraatliku Klubi ja selle esimees Johannes Sikkariga märgukirja koostajad Pariisi I välisministrite konverentsile 1946, mis viis omavaheliste läbirääkimisteni ja Eesti Rahvusnõukogu loomiseni. Ka oli Rei tegev Eesti Teaduslikus Seltsis Rootsis, Euroopa Liikumise Eesti Rahvuskomitee esimehena, Balti Seltsis Saksamaal ja Saksa-Eesti Ühingus. Paguluses töötas Rei arhiivi assistendina Stockholmi Ülikooli juures.
aasta suvest kannatas Jüri Uluots süveneva vähktõve tõttu suurte valude käes, lahkumata ometi vastutavalt ametipostilt. 1944. a. aprillis alustas Jüri Uluots tegevust EV seaduslike riigivõimuorganite taastamiseks ning nimetas 18. septembril ametisse valitsuse eesotsas O. Tiefiga. Samal 3 sügisel otsustas ta emigreeruda. Rootsi saabus ta lootusetult haigena. J.Uluots suri Eesti Vabariigi õigusliku peaministrina presidendi ülesannetes Rootsis 9. jaanuaril 1945. aastal. JÜRI ULUOTS ELULUGU Jüri Uluots sündis 13. jaanuaril 1890. aastal Jaanse talus Uluste külas Läänemaal. Jüri oli vanim laps oma viie venna-õe kõrval. Haridusjanulise poisi tee viis vallakoolist Karuse kihelkonnakooli ja edasi Pärnu linnakooli ning siit Pärnu gümnaasiumi
Ameerika 26760 Ukraina 4208 Ühendriigid Rootsi 26438 Kasahstan 3 397 Kanada 20 530 Läti 3312 Soome 8710 Suurbritannia 2 730 Austraalia 6 334 Gruusia 2316 Tuhanded eestlased põgenesid üle Läänemere Rootsi väikestel kalapaatidel. Suurem osa jõudis kohale, aga osa hukkus teel. Selle Tallinnas Okupatsioonide muuseumis oleva paadiga põgeneti Hiiumaalt Gotlandile 1944. aasta sügisel. (Foto: Seppo Zetterberg) Tõeline põgeniketulv Eestist Rootsi algas 1944. aasta sügisel ja lisaks juba nimetatud eestirootslastele oli 1945. aasta suveks Rootsi jõudnud vähemalt 22 000 Eesti kodanikku
Balti Humanistide Ühing ja Eesti Abiorganisatsioon ning Rootsi kaitsejõudude luureteenistus. Saksamaale erinevatel põhjustel jõudnud eestlaste arvuks hinnatakse 45 000- 50 000 eestlast. Kõik kodumaalt lahkunud ei jõudnud sihtkohta, sest teel võõrsile jäädi Punaarmee kätte ja oldi sunnitud kodumaale tagasi pöörduma. Saksamaa DP laagrid. Pärast seda kui erinevatel põhjustel läände jõudnud eestlased asusid põgenikelaagrisse, nad registreeriti. Nii said Rootsi jõudnud eestlastest põgenikud ja Taani jõudnutest liitlaspõgenikud, samas, kui Saksamaal ning Austrias hakati neid nimetama DP-deks (displaced person) ehk emigreeruma sunnituiks. Kuigi eestlased ise ja sageli ka laagris toimetanud ametnikud ei teinud DP ning põgeniku mõiste vahel vahet, oli põgeniku ja DP staatuse vahel juriidiliselt ning kõrgemate otsustajate silmis erinevus
1944. aasta veebruaris jõudsid Nõukogude väed uuesti Eesti piiridele. Peamised lahingud algasid Narva ümbruskonnas, kust Punaarmee lootis kiiresti läbi tungida ja Tallinnani jõuda. Sakslastele oli aga eluliselt tähtis rinnet hoida, et Soome tema poolel sõda jätkaks. Ka Eesti rahvuslased otsustasid toetada Punaarmee eemalehoidmist Eestist, lootes sõja lõppedes Eesti iseseisvuse taastamise peale. Seetõttu õnnestus Eestis ka sakslaste korraldatud üldmobilisatsioon ning tuhanded eestlased saadeti Narva alla. Seal algas peagi Narva lahing, mis hiljem jätkus Sinimägede lahinguna, kus eesti ja saksa väeosad suutsid punaarmeelasi pool aastat kinni hoida. Augustis alustas Punaarmee pealetungi lõuna poolt ja murdis seal, suuresti tänu eestlastest koosnevale Laskurkorpusele, Saksa rindest läbi. Ka eesti väeüksused ei suutnud läbimurret peatada ning peagi vallutas Punaarmee Tartu. Oli selge, et sakslased ei suuda enam rinnet
11.klassi ajaloo üleminekueksami teemad Muistne vabadusvõitlus (1208-1227) Eestlaste muistne vabadusvõitlus oli osa Läänemere idaranniku maades toimuvast ristisõjast, mille käigus eestlased ajavahemikus 1208-1227 jõuga alistati ning ristiusku vastu võtma sunniti. Muistse vabadusvõitluse lõppfaasis toimus võitlus ka ristisõdijate eneste leeris. Selle tulemusel jaotati Eesti ala mitme ristisõdijate riigi vahel. Usu levitajad olid Sakslased ja Taanlased. 1180 aastad Esimesed misjonärid Läänemere idakaldal Piiskop Meinhard rahumeelne ristimine (efektiivsem) Piiskop Albert jõuga ristimine Retked algasid Sakala ja Ugandi maakondadest. 1201 Riia asutamine
Tähtsad olid julgeolekuorganid. Julgeoleku Komitee kõrval tegutsenud siseministeerium võttis üle miilitsa ülesanded. Julgeoleku Komitee kaastöölised olid vabatahtlikud või sunnitud inimesed, kellega manipuleeriti. Sõjaväele kasutada antud aladelt pidid põliselanikud lahkuma, mis muutis nende olukorra veelgi raskemaks. Eesti NSV-s oli ka kaitseministeerium 1944-1950 aastatel. Eesotsas kindralleitnant Lembit Pärnaga. Algselt said eestlased läbida teenistuse Eestis aga 1950. aastate keskpaigas pillutati nad mööda Nõukogude Liitu laiali. Eesti NSV juhtkonna iseseisev tegutsemisvabadus oli piiratud. Moskva kasutas inimeste kontrollimisel ja ohjamisel erinevaid meetodeid. 1944. aasta novembris loodi Üleliidulise Kommunistliku (bolsevike) Partei Keskkomitee. Moskva arvates oli uue võimu alusmüür rajatud. Moskva pidas kinni põhimõttest, et igal liiduvabariigil on parteijuhiks kohaliku rahvuse esindaja
Et Eesti ja Läti kaitsmiseks jõude nappis, otsustati viia Baltimaades läbi sundmobilisatsioon Saksa armeesse. Eestis kuulutati üldmobilisatsioon välja Eesti Omavalitsuse poolt 31. jaanuaril 1944. Eesti rahvuslikud ringkonnad eesotsas vabariigi viimase peaministri Jüri Uluotsaga asusid mobilisatsiooni toetama -- loodeti, et eestlastest koosnevate vägede toel avaneb võimalus iseseisvuse taastamiseks, seda eeldusel, et suudetakse hoida ära uus Nõukogude okupatsioon. Samuti lootsid eestlased, et Lääs võtab Balti riikide heaks midagi ette -- deklareeriti ju 14. augustil 1941 sõlmitud USABriti Atlandi hartaga, et kõikide sõja käigus sõltumatuse kaotanud rahvaste iseseisvus taastatakse. NSV Liit oli hartaga samal aastal ühinenud ja tunnustas näiteks Punaarmee osalusel likvideeritud Poola riigi pagulasvalitsust Londonis. Eesti avalikkuse toetuse leidnud Saksa mobilisatsioon õnnestus, kokkutulnutest
Kõik kommentaarid