Glükoneogenees protsess, milles mitmesugused eellasmolekulid (laktaat, püruvaat, glütserool, aminohapped) muudetakse glükoosiks. Vajalik nälgimise korral kui glükoosi tase langeb. Glükoos on ainukeseks energia allikaks ajule, testistele, erütrotsüütidele ja neeru säsile. 9. Glükogeeni süntees ja degradatsioon, nende protsesside kontroll allosteerilise regulatsiooni ja kovalentse modifitseerimise abil. 10. Rasvhapete metabolism. oksüdatsiooni ja rasvhapete sünteesi regulatsioon. Rakusisene kompartmentalisatsioon. 11. Glükoos-6-fosfaadi kasutamine erinevates metaboolsetes reaktsioonides. Glükoosi vabanemine vereringesse 12
III etapp: süsivesikute süntees glütseeraldehüüd-3-fosfaadist. IV etapp: ribuloos-1,5-difosfaadi regenereerimine. 1 molekuli glükoosi sünteesiks kulub 6 Calvini tsüklit ja 6 CO 2 ning sünteesitakse 12 molekuli glütseeraldehüüd-3-fosfaati, millest vaid 2 kasutatakse glükoosi sünteesimiseks, ülejäänud 10 kuluvad ribuloos-1,5-difosfaadi regenereerimiseks. XXI GLÜKONEO GENEES. GLÜKOGEENI METABOLISM 1. Glükoneogenees on uute glükoosimolekulide süntees metaboliitidest, mis pole süsivesikud. Püruvaat, laktaat, glütserool, valdav osa aminohappeid ja kõik tsitraaditsükli intermediaadid sobivad glükogeneesi substraatideks. Toimub maksas ja 1 neerudes
· hüdrofoobsed vastasmõjud - < 40kJ/mol, sarnaste apolaarsete aatomirühmade omavaheline tõmbumine vesikeskkonnas (MITSELLIDE TEKE) Nõrkade jõudude roll biomolekulides biomolekulaarne äratundmine, kõrgemate struktuuride moodustamine, supramolekulaarsete komplekside moodustamine, piiritlevad biomolekulide kitsastesse keskkonnatingimustesse Rakk kui eluühik Rakk on eluühik, kuna ta on väikseim süsteem, milell ilmnevad elu tunnused: kasv, metabolism, reageerimine stimulatsioonile ja paljunemine Prokarüootne rakk DNA nukleoidis, paljuneb pooldumise või pungumise teel, puuduvad membraaniga ümbritsetud mitsellid, energia metabolism toimub plasmamembraanis, puuduvad tsütoskelett ja rakusisene liikumine Eukarüootne rakk DNA pakitud kromosoomidesse, paljuneb mitoosi teel, esinevad membraaniga ümbritsetud organellid, energia metabolism toimub mitokondrites, tsütoskelett on kompleks mikrotuubulitest ja filamentidest,
lämmastikalused kuuluvad neisse rühmadesse. Üldstruktuurid: Lämmastikalused Pürimidiinid Puriinid - Tsütosiin - Adeniin - Uratsiil - Guaniin - Tümiin 3. Kirjutage a) nukleosiidi b) nukleotiidi struktuurivalemid (lämmastikalus vabalt valida) ja andke nende nimetused. Iseloomustage komponente ühendavaid sidemeid. a) Nukleosiid = lämmastikalus + suhkur ,N(1',1) glükosiidside Tsüstidiin b) Nukleotiidid = lämmastikalus + suhkur + 1-3 fosforüüli Uridiin-5'-monofosfaat, UMP (uridüülhape) 4. Kirjutage järgmise koostisega nukleosiidide ja nukeosiidmonofosfaatide struktuurid a) puriinalus - desoksüriboos b) pürimidiinalus riboos-5'-fosfaat a) Desoksüadenosiin b) Tsütidiin-5'-monofosfaat 5. Andke nimetused skemaatiliselt esitatud nukleosiididele ja nukleotiidile. a) desoksüadenosiin b) tümidiin c) desoksüguanosiindifosfaat 6
vabad lämmastikalused. Nomenklatuur: adenosiin/desoksüadenosiin; guanosiin; tsütidiin/desoksütsütidiin; tümidiin; uridiin. Nukleotiid = nukleosiidfosfaat Ribonukleotiidide struktuurid ja nomenklatuur = lämmastikalus + suhkur + 1-3 fosforüülrühma. Enamik vabu nukleotiide on ribonukleotiidid, millele fosforüülrühm riboosi 5'- asendis. Nukleotiidid on polüprootsed happed. Fosforüülrühma esimene prooton dissotseerub pH1 ja teine pH6 juures. Seega neutraalse pH juures on nukleosiidmonofosfaadi summaarne laeng -2. Nukleotiidide funktsioonid: nukleosiid-5'-trifosfaadid (NTP) on substraatideks nukleiinhapete sünteesil. NTPd on energiakandjad ATP on keskne molekul energia metabolismis; GTP on peamine
elektrivälja mõjul: positiivsed osakesed katoodile ja negatiivsed osakesed anoodile. Seda omadust, et erisuguse suuruse ja laenguga osakesed liiguvad elektroodide vahel erineva kiiruse ja suunaga, rakendatakse aineosakeste üksteisest eraldamiseks vastavalt nende laengule või suurusele, ka sõltuvalt molekulide pikkusest. Elektroforeesi kasutatakse nt valkude ja DNA -analüüsis, elektroonilise paberi tehnikas, samuti metalli pinnale kolloidosakestest kattekihi tekitamiseks 11. Nukleotiidid Nukleotiidid on nukleiinhappe monomeerid. Nad on nukleosiidide mono-, di- või trifosfaatestrid. Riboosi/desoksüriboosi esterifitseerumine fosforhappejäägiga annab ribonukleotiidi/desoksüribonukleotiidi. Mononukleotiidid võivad olla mono-, di- või trifosforüülitud. DNA-s võivad esineda nukleotiidid: adenosiinfosfaat A, guanosiinfosfaat G, tsütidiinfosfaat C ja tümidiinfosfaat T. RNA-s esineb tümidiinfosfaadi asemel uridiinfosfaat U. Nukleotiidid on komplementaarsed (A-T/U ja C-G)
· pöördfaaskromatograafia · geelfiltratsioonkromatograafia · afiinsuskromatograafia Elektroforees põhimõte: valkude lahutamine liikuvuse alusel poorses keskkonnas elektrivälja toimel. Osakese elektroforeetiline liikuvus elektriväljas sõltub elektrilisest potentsiaalist ja osakese summaarlaengust. Kuna erinevatel valkudel on samades tingimustes erinev summaarlaeng, lahutuvad nad elektriväljas. Levinum on tahkel kandjal toimuv tsonaalne elektroforees. 11. Nukleotiidid. Nukleotiidid on nukleiinhappe monomeerid. Nad on nukleosiidide mono-, di-, või trifosfaatestrid. Riboosi/desoksüriboosi esterifitseerumine fosforhappejäägiga annab ribonukleotiidi/desoksüribonukleotiidi. DNA-s võivad esineda nukleotiidid: adenosiinfosfaat A, guanosiinfosfaat G, tsütidiinfosfaat C ja tümidiinfosfaat T. RNA-s esineb tümidiinfosfaadi asemel uridiinfosfaat U. Nukleotiidid on komplementaarsed ( A-T/U ja C-G). Rakus esinevad nukleotiidid anioonidena, st nad on happed. 12
7 Heterofunktsionaalsed orgaanilised ühendid 31 8 Heterotsüklilised orgaanilised ühendid 37 9 Lisamaterjalid 41 Soovitatav kirjandus täiendavaks lugemiseks: 1. M. Zilmer, A. Rehemaa, U. Soomets, K. Zilmer. Inimkeha põhilised biomolekulid (meditsiiniliselt tähtsamad ülesnded). Inimorganismi metabolism (biokemism ja kliinilised aspektid). Tartu, TÜ Meditsiiniteaduste valdkond, Bio– ja siirdemeditsii- ni instituut, biokeemia osakond, 2015 2. M. Zilmer, E. Karelson, T. Vihalemm, A. Rehemaa, K. Zilmer. Inimorganismi bio- molekulid ja nende meditsiiniliseltolulisemad ülesanded. Inimorganismi metabo- lism, selle häired ja haigused. Tartu, TÜ Arstiteaduskond, Biokeemia Instituut, 2010 3. Talvik, A.-T., Orgaaniline keemia, TÜ kirjastus, Tartu 1996
Kõik kommentaarid