1916. aastal sai Laidonerist alampolkovnik ja 1917 viidi ta üle 62. diviisi staabiülemaks. Teda autasustati Püha Stanislavi III ja II klassi, Püha Anna II klassi ja Püha Vladimiri IV klassi ordenitega ning Georgi kuldmõõgaga “Vapruse eest”. 1917. aasta lõpus kutsuti Laidoner Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee poolt 1. Eesti jalaväediviisi ülemaks, kuhu kogunes umbes 50 000 sõdurit ja 1000 ohvitseri. Laidoner, olles poliitik ja luureohvitserina harjunud delikaatsete probleemidega, oli mees omal kohal. Koos poliitiliste liidrite ja oma lähemate kaasteenijatega töötas Laidoner välja tol hetkel ainuõige strateegia. Viimse võimaluseni püüti vältida relvakokkupõrkeid enamlaste ja Vene armeega. Ühteaegu valmistuti hetkeks, mil saksa väed alustavad pealetungi, et siis interreegnumit kasutades võim üle võtta ja kuulutada välja Eesti Vabariik. Nagu teada, õnnestus see tal täielikult.
et sakslased arreteerisid kõik nende haardeulatusesse jäänud Vene luureohvitserid. Petrogradis viibides täitis mitmesuguseid keerulisi ülesandeid. Laidoner edendas Eesti tolleaegset peamist diplomaatilist püüet hankida Lääne suurriikide tunnustust Eesti Vabariigile. Sama tähtis oli ka Laidoneri tegevus Venemaale jäänud eesti sõjameeste koondamisel ja edasitoimetamisel Põhja-Venemaal maandunud liitlasvägede juurde. Võib öelda, et siin käitus Johan professionaalse luureohvitserina. Tema juhtimisel loodi salajane aparaat, mis viis oma agendid Nõukogude julgeolekuorganitesse, valmistas valedokumente ja toimetas eestlasi põhja. Laidoneri juhtimisel töötav luurevõrk kogus hindamatu väärtusega informatsiooni Punaarmee ja Venemaa olude kohta. Johan Laidoner 28. november 1918 - 2. veebruar 1920 Peale Saksamaa lüüasaamist ja I maailmasõja lõppu (11. nov. 1918) viis Saksamaa oma väed Eestist välja
Eesti jalaväediviisi ülemaks, kuhu kogunes umbes 50 000 sõdurit ja 1000 ohvitseri. Vaatamata keerulisele olukorrale, kus enamlased olid võtnud võimu ja Vene armee lagunenud, suutis Laidoner hoida rahvusdiviisi distsiplineerituna ja kaitsta tsiviilelanikke. 1918. aasta veebruaris oli Laidoner sunnitud enamlaste nõudel lahkuma. 2. Eesti iseseisvumine 24.veeb 1918 Laidoner, olles teravapilguline poliitik ja luureohvitserina harjunud delikaatsete probleemidega, oli mees omal kohal. Koos poliitiliste liidrite ja oma lähemate kaasteenijatega töötas Laidoner välja tol hetkel ainuõige strateegia. Viimse võimaluseni püüti vältida relvakokkupõrkeid enamlaste ja Vene armeega. 3. Töö Petrograadis Saksa vägede tulekuga lahkus Laidoner Petrogradi. Põhjuseks oli asjaolu, et sakslased arreteerisid kõik nende haardeulatusesse jäänud Vene luureohvitserid. 2. 4. Vabadussõda 28
Tänu tööle Vene luures olid tal isiklikud sidemed Antandi riikide sõjaliste esindajatega Venemaal. Tänu neile kontaktidele edendas Laidoner Eesti tolleaegset peamist diplomaatilist püüet hankida Lääne suurriikide tunnustust Eesti Vabariigile. Vähemalt sama tähtis oli ka Laidoneri tegevus Venemaale jäänud eesti sõjameeste koondamisel ja edasitoimetamisel liitlasvägede juurde. Võib öelda, et siin toimis ta professionaalse luureohvitserina. Tema juhtimisel loodi terve salajane aparaat, mis viis oma agendid Nõukogude julgeolekuorganitesse, valmistas valedokumente ja toimetas eestalsi põhja. Kogu operatsiooni humaanseks sihiks oli eestlastest ohvitseride päästmine punase terrori küüsist. Poliitiliseks tagamõtteks oli eesti väeosa loomine Antandi interventsioonvägede juures. Nii sai Eestit otseselt siduda lääneliitlaste blokiga, mis muidugi kergendas diplomaatide tööd Eestile tunnustuse hankimisel
President Kennedyl oli kaheksa õde-venda, teiste seas nooremad vennad Massachusettsi senaator Edward Kennedy ja 1968. aastal tapetud kohtuminister Robert Kennedy. John oli abielus Jacqueline Kennedy-Onassisega. Neil oli kaks poega, kellest üks suri esimesel eluaastal, ja kaks tütart, kellest üks sündis surnult. 1940. aastal lõpetas Kennedy Harvardi ülikooli teaduse kraadiga. Ta ühines Ameerika Ühendriikide mereväega aastal 1941 ja alustas tööd luureohvitserina. Kui USA sisenes Teise maailmasõtta, saadeti Kennedy Vaiksesse ookeani, kus tema laev sai Jaapani hävitajate poolt pihta. Kaks meeskonnaliiget hukkusid, kuid teised kuus suutsid laevajäänustest kinni hoida. Pärast viit tundi merel suutsid mehed jõuda saareni, mis asus viis miili eemal kohast, kus intsident aset leidis. Kennedy vigastas oma selga ja 1943. aastal saadeti ta USA-sse tagasi. Kui ta taastus, ülendati ta leitnandiks, kuid pärast mitmeid seljaoperatsioone valis ta 1945
Varsti ülendati Laidoner kapteniks ning peagi oli ta Läänerinde staabi luureosakonna ülema abi. 1916. aastal sai Laidonerist alampolkovnik ja 1917 viidi ta üle 62. diviisi staabiülemaks. Sõja käigus sai Johan kaks korda haavata ja ühe korra põrutada. Teda autasustati Püha Stanislavi III ja II klassi, Püha Anna II klassi ja Püha Vladimiri IV klassi ordenitega ning Georgi kuldmõõgaga "Vapruse eest". 2.2 Eesti iseseisvumine 24.veeb 1918 Laidoner, olles teravapilguline poliitik ja luureohvitserina harjunud delikaatsete probleemidega, oli mees omal kohal. Koos poliitiliste liidrite ja oma lähemate kaasteenijatega töötas Laidoner välja tol hetkel ainuõige strateegia. Viimse võimaluseni püüti vältida relvakokkupõrkeid enamlaste ja Vene armeega. Ühteaegu valmistuti hetkeks, mil saksa väed alustavad pealetungi, et siis interreegnumit kasutades võim üle võtta ja kuulutada välja Eesti Vabariik. Nagu teada, õnnestus see kava täielikult. (Walter 1990:8) 2.3 Vabadussõda 28
Volitused sakslastega läbirääkimiste pidamiseks sai Eduard Alwer Läänemaalt, kes saavutas vahetult enne sakslaste pealetungi algust nende väejuhatuselt kinnituse, et eesti väeosade erapooletust tunnustatakse. Seejärel võtsid eesti väeosad kogu maal võimu üle ja kuulutati välja Eesti Vabariik. Maapaos Nõukogude Venemaal Saksa vägede saabudes Eesti mandriosale lahkus Laidoner kodumaalt, kuna endise Vene armee luureohvitserina oleksid sakslased ta arreteerinud. Laidoner siirdus... punasesse Petrogradi. Seal hakkas ta korraldama nende eesti ohvitseride ja sõdurite kodumaale saatmist, kes polnud jõudnud Eesti diviisi. Kogumiskohaks määras ta PõhjaVenemaa, kus 1918. aastal olid Lääneliitlased maale tulnud. Laidoneri kava järgi loodi seal Eesti Leegion, mis pidi olema sümboolseks märgiks selle kohta, et Eesti võitleb koos liitlastega. Saksa
1917. aasta lõpus kutsuti Laidoner Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee poolt 1. Eesti jalaväediviisi ülemaks, kuhu kogunes umbes 50 000 sõdurit ja 1000 ohvitseri. Vaatamata keerulisele olukorrale, kus enamlased olid võtnud võimu ja Vene armee lagunenud, suutis Laidoner hoida rahvusdiviisi distsiplineerituna ja kaitsta tsiviilelanikke. 1918. aasta veebruaris oli Laidoner sunnitud enamlaste nõudel lahkuma. Eesti iseseisvumine 24.veeb 1918 Laidoner, olles teravapilguline poliitik ja luureohvitserina harjunud delikaatsete probleemidega, oli mees omal kohal. Koos poliitiliste liidrite ja oma lähemate kaasteenijatega töötas Laidoner välja tol hetkel ainuõige strateegia. Viimse võimaluseni püüti vältida relvakokkupõrkeid enamlaste ja Vene armeega. Ühteaegu valmistuti hetkeks, mil saksa väed alustavad pealetungi, et siis interreegnumit kasutades võim üle võtta ja kuulutada välja Eesti Vabariik. Nagu teada, õnnestus see kava täielikult. Töö Petrograadis
annaabi.ee 
