Tammsaare ja Gailit elulugu
põhiideed on peaaegu alati vähelohutavad. Kõige oleva relatiivsuse tunnetamine, püsivate
tõdede olemasolus kahtlemine, mitte nende otsene eitamine, vaid nende asetamine suure
küsimärgi alla, mida alatasa kohtame Tammsaare mõtestikus, muudaksid enamuse ta teoseist
teissuguse, vähem hubase serveerimise puhul lootusetult kurvaks. Kui võtta Tammsaare
teoseid ükshaaval nende põhiidee seisukohalt, siis hävitab ta neis tükk-tükilt vankumatu usu
paljudesse eluks vajalikkudesse kas või luulkujutelmadesse: usu õigluse kehtivusse (,,Tõe ja
õiguse" I-s köites), jumalasse (II-s köites), vabadusse (III-s köites), abieluõnnesse (IV-s
köites), elu mõtestatusse (V-s köites), armastusõnnesse (,,Ma armastasin sakslast"). See on
skepsis, mis kõige puhtamal kujul väljenduse leiab romaanis ,,Ma armastasin sakslast"
majaperemehe puhtsüdamlikus, kurvas tunnistuses naise pärimisele: ,,Inimene tahab ometi
elada, inimene peab ometi elama! Või ei pea sinu arvates