seljas vanadusest juba läikiv mustast serzriidest kuub, ligines ta marmorlauale ja andis vaesele kannatajale käega märku. Too aga, pea pulki täis, ei märganudki teda. Uustulnukas astus sammu ligemale: «Jupiter,» ütles ta, «kallis Jupiter!» See ei kuulnud ikka veel. Lõpuks kaotas suur valvakajuukseline mees kannatuse ja karjus otse tema nina all: «Michel Giborne!» «Kes mind hüüab?» küsis Jupiter, nagu unest ehmudes. «Mina!» vastas musta riietatud isik. «Ah!» kostis Jupiter. «Alustage silmapilk!» ütles too. «Täitke rahva soov; ma võtan enda peale paleefoogti rahustamise, kes omakorda kardinali rahustab.» Jupiter hingas kergendatult. «Härrad kodanikud!» karjus ta kõigest kõrist rahvale, kes teda ikka veel hurjutas. «Me alustame kohe!» «Evoe, Jupiter! Plaudite, cives!» 1 karjusid skolaarid. «Hõissa! Elagu!» karjus rahvas. Tekkis kõrvulukustav käteplagin ja Jupiter oli juba kadunud vaiba taha, kui saal ikka veel joovastusest rõkkas.
närukael! vale-aadlik!» karjus d'Artagnan, omakorda teenrile järele joostes. Haavatu oli aga liiga nõrk selleks, et niisugust vapustust välja kannatada. Vaevalt kümme sammu edasi jõudnud, hakkas tal kõrvus kumisema, silmade ees lõi pimedaks, mingi verelaine tuhmistas nägemise ja ta kukkus keset tänavat, ise kisendades: «Argpüks, argpüks, argpüks!» «Ta on tõesti viimane argpüks,» pomises peremees d'Artagnani juurde astudes ja teda meelitamisega lepitada püüdes, just samal kombel, nagu valmis käitus haigur teoga. «Jah, viimane argpüks,» ümises d'Artagnan. «Daam aga oli väga ilus.» «Missugune daam?» küsis peremees. «Mileedi,» kogeles d'Artagnan. Ja ta minestas uuesti. «Olgu pealegi, et kaotasin kaks külalist,» ütles peremees, «aga üks jääb mulle ometi; olen päris kindel, et ta vähemalt mõned päevad siin viibib. Üksteist eküüd teenin ikkagi.» Nagu teada, oli d'Artagnanil kukrus järel just üksteist eküüd.
tsiuh! «Hellasti» äratatud pahategija kargas kui nõelatult püsti ja nühkis aietades piitsaga puudutatud kohta. «Sa- pahareti sulane! Sa redu, kurjategija, mi-is? Sulased, siia, halloo! Vaat sulle, säh!» - Vaimulik isand tõstis jälle piitsa, mille õel vilistamine pahareti sulase hinge ärritas. Aga sel silmapilgul kiskus mära enda valju hirnumisega isanda käest äkki lahti ja putkas tuhatnelja metsa. Lähedalt kostis tume urin. Suur metselajas tuli nähtavale ja näis nõu pidavat, kas maksab kahejalgseid külalisi ligemalt vaatama minna. «Karu!» karjatas püha isand ja pillas piitsa maha. «Määratu veis,.» pomises sulane. «Püha Benedictus, mis nüüd teha?» Sulane kehitas õlgu ja istus sõna lausumata 10 «Jeesus ja Maria! Oled sa juhm? See on meie ots! Selle saadana küüsis surra! Rumal talupoeg, tõuse, mine ta kallale -- sa oled ise kui käru . . .-Pai Vahur, kägista teda, rebi ta lõhki . .
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To
haavata. Küsitav vastas kõige sõbralikumalt, pealegi veel eesti keeli: ,,Jah, see on Mauruse kool, astuge aga sisse." Aga kui ta nägi Indreku nõutust, tõmbas ta kella ja ootas, kuni tuldi ust avama. Siis ütles ta vene keeli: ,,Siin tahetakse härra Maurusega kokku saada." Ütles ja läks pimedusse. II. Indrek astus sisse. Ta juhatati läbi koja eesruumi, mida valgustas väike laelamp ainult nõrgalt. Siit viis kaks ust edasi. Ühe tagant kostis vali jutukõmin ja naer. Teine uks oli pooleldi avatud ja selles toas paistis suur musta vahariidega kaetud laud, millel põles valge kupliga lamp. Suuremaid ja vähemaid poisse surus laua ümber. Keegi tõmbas ukse täiesti lahti ja vahtis Indrekut, aga see teda tähele ei pannud, sest tema silmad kiindusid õieli kaelaga ja lahutatud tiibadega luike, mis rippus lae all, nagu hõljuks ta lennul. ,,Just kui rahuingel," mõtles Indrek luike nähes
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
