L.Koidula ja J.Liivi luule analüüs ja võrdlus
korrapärasusele. Peamiselt pärast haigestumist, kus teda ei piiranud mitte miski, on ta luule nii
puhas ja aus. Ta ei olnud kärbitud ei lugeja, ega kirjastaja poolt. Ta lõi luulet loomise pärast,
eneseväljenduseks, ning sellest sündis puhas kunst. Juhan Liivi luule on lahknev olles samal
ajal absoluutselt tüüpiline ja eesti kirjandusele omane, ent teisalt täiesti erakordne ja
kordumatu. Liivi peetakse üheks austatumaks ja armastatumaks eesti luulekujuks.
Sarnaselt Koidulale, oli Liiv murrangulise muutuse tooja eesti luulesse. Koidula oli rahva ja
eesti luule ärataja. Liiv oli selle edasiviija. Mõlema poeedi puhul on tegu asendamatute
suurkujudega, kelleta oleks eesti luule tundmatuseni erinev. Nad olid äärmiselt austatud juba
oma eluajal. Nende loomingu rada oli kohati sarnane, kulmineerudes elu lõpuaastatega, kui
nad andsid edasistele põlvedele ülesande oma luulet edasi viia (ühel puhul tahtlikult, teisel
tahtmatult)