Kirjandussemiootika
värssdramaturgide kohta, kes teda ennast on mõjutanud. Elioti kriitikutegevuse
voorusi ja piiranguid saab täielikult hinnata ainult tema enda luule kontekstis. Sellisel
luuletaja luulekriitikal või n.ö. ateljeekriitikal on aga kaks piiratust: kõik, millel pole
seost luuletaja enda loominguga või on talle antipaatne, jääb tema kompetentsist välja;
väljaspool tema enda kunsti võivad kriitiku hinnangud olla ebausaldatavad. Kriitikast
kõneldes peab Eliot eeskätt luulekriitikat silmas aga ka seetõttu, et viimane on
kirjandusest üldistusi tehes olnud pikka aega primaarne. Illusioon, et luules läheneme
puhtalt esteetilisele elamusele, teeb luulest kõige mugavama kirjandusliigi, millele
kriitika üle arutledes mõelda.
Suurt osa kriitikast, mis sünnib punktis, kus kriitika sulab kirjandusteadusesse
ja kirjandusteadus kriitikasse, võib iseloomustada kui allikate abil seletavat kriitikat.
Selle mõtte selgitamisel nimetab Eliot J. L
annaabi.ee 
