Kirjandussemiootika
Võib-olla on just tema rikkus ja
mitmekesisus ähmastanud lõpliku sihi. Ning, pääsemaks uppumast omaenda
kriitikutegevusse, pakub autor lakkamatu küsimise: Millal pole kriitika enam
kirjanduskriitika, vaid midagi muud?
Oma kirjanduskriitiliseks panuseks peab Eliot esseesid luuletajate ja
värssdramaturgide kohta, kes teda ennast on mõjutanud. Elioti kriitikutegevuse
voorusi ja piiranguid saab täielikult hinnata ainult tema enda luule kontekstis. Sellisel
luuletaja luulekriitikal või n.ö. ateljeekriitikal on aga kaks piiratust: kõik, millel pole
seost luuletaja enda loominguga või on talle antipaatne, jääb tema kompetentsist välja;
väljaspool tema enda kunsti võivad kriitiku hinnangud olla ebausaldatavad. Kriitikast
kõneldes peab Eliot eeskätt luulekriitikat silmas aga ka seetõttu, et viimane on
kirjandusest üldistusi tehes olnud pikka aega primaarne. Illusioon, et luules läheneme
annaabi.ee 
