maal’’ Betti Alveri debüüdipreemia nominent. Lisaks on ka nende loomestiilis mitmeid märgatavaid erinevusi, mida saab võrrelda nt Betti Alveri luuletuse ,,Ei vaibu’’ ja Jüri Kolgi luuletuse ,,Veel kord luule’’ põhjal. Alveri luuletus on ilmunud raamatus ,,Korallid Emajões’’ aastal 1986 ning Kolgi luuletus raamatus ,,Otse aia taga’’ aastal 2014. Samuti saab analüüsida nende teoste ja autorite kuulumist eesti luulekaanonisse, mille aluseks on osaliselt võetud Tiit Hennoste artikkel ,,Kaanon. Kaanan’’, mis on ilmunud raamatus ,,Eurooplaseks saamine’’ aastal 2003 ning varasemalt ka ajakirjas Vikerkaar aastal 1997. Kaanoni defineerimiseks on mitmeid võimalusi, kuid kirjanduses on seda peamiselt peetud ,,klassikaks’’, kuhu kuuluvad kirjandusmaastikul mõjukate inimeste või suurte lugejaskondade poolt kvaliteetseks ja oluliseks peetud autorid ning teosed, seega
aastal ilmunud esikkoguga on olnud ka Jüri Kolk. Betti Alveri luuletust ,,Ei vaibu" ning Jüri Kolgi luuletust ,,Veel kord luule" võrreldes tekib vaieldamatult küsimus, kas nad saavad mõlemad samaaegselt olla osa eesti luulekaanonist, võttes arvesse kahe luuletuse erinevusi. Temaatiliselt käsitlevad mõlemad autorid luule tähtsust inimesele ning seda, kuivõrd kestev see olla võib, seega ei saaks isamaalisuse temaatikale rõhudes ei Betti Alveri ega ka Jüri Kolgi luuletus eesti luulekaanonisse kuuluda. Pidades silmas luule sotsiaalsuse kriteeriumit ning hukkamõistvat hoiakut tarbeluulele, peab tõdema, et mõlemad luuletused sellegipoolest luulekaanonisse kuuluksid. Alver on oma teoses keskendunud luule olemusele. Ta kirjeldab luule kustumatust ning tähendust lugejale. Kolgi luulet iseloomustab personifikatsioon. Ta on luule muutnud sotsiaalseks elusolendiks, kelleta sõnadest maailmas elamine võimalikuks ei saa
aastal ilmunud raamatus "Otse aia taga". Seega kahe luuletuse esimeseks selgeks erinevuseks on nende kirjutamise aeg. Seevastu räägivad mõlemad luuletused luulest ja selle mööduvusest. Eesti luulekaanoni põhinorme arvesse võttes on mõlemad luuletused teatava nukra alatooniga ning Kolgi "Veel kord luule" on maitsestatud isegi kerge huumoriga, mida võib pidada ideaalilähedaseks. Mõlema luuletuse ja autori kahjuks räägib asjaolu, et kumbki luuletus pole rahvusromantiline, mida luulekaanonisse kuulumise puhul küllaltki tähtsaks peetakse. Alveri luules on päris palju traditsioonilisust, Kolk aga mõnes mõttes murrab reegleid. Kui Alveri luuletuses on selgelt näha keelekorrektsus ehk antud juhul õigekeelsus ning korralikud laused suure algustähe ning punktiga, kasutanud on ta ka taandeid, siis Kolk on hoopis keele reegleid eiranud, mistõttu puuduvad luuletusest nii suured algustähed, punktid kui ka komad. Seega Kolk on pigem
Melani Mägi Luulekaanon Betti Alver ja Jüri Kolk on eri põlvkondadest pärit luuletajad, kelle ainsateks ühendavateks lülideks on esialgu vaid Tartu linn ning Betti Alveri debüütauhind. Essees analüüsitakse Alveri luuletuse "Ei vaibu" ja Jüri Kolgi "Veel kord luule" kuuluvust eesti luulekaanonisse Tiit Hennoste artikli ,,Kaanon. Kaanan'' (1997) põhjal. Betti Alver sündis 1906 ning suri aastal 1989, tuntust kogus peamiselt luulega. Naine tegi oma esimese kirjaniku debüüdi 1927. aastal novelliga "Liivi Deevidiivi", luuletaja hakkas tuntust koguma 1981.aastalpoeemiga ,,Lugu valgest varesest". Alveri luule on klassikaliselt vormirange ja sõnastuselt loomulik, tema luulest kumab läbi nii kurbust kui armastust. Oma
annaabi.ee 
