E. Enno luule tervikuna kuulub nende loominguliste nähtuste hulka, mida ei ammendata ka kaasajas ja mille sügavam lahtimõtestamine võib toimuda järk-järgult erinevates ajastutes. Reserveeritud suhtumist põhjustas E. Enno huvi müstika ja teosoofiliste õpetuste vastu. Sellest algab E. Enno omapära ja kordumatus, süvendatud pilk inimelu ning olemise ja mitteolemise probleemidele, mis andis mõjurikkaid, omas ajas ainulaadseid luuleelamusi. Lastelaulud moodustavad E. Enno loomingu päikesepaistelise poole, kuid midagi luuletaja olemuslikust igatsustundest ja sellega seotud poeetilisest nukrusest ulatub ka siia. See midagi lisab näiliselt lihtsakoelistele luule värssidele uue dimensiooni ja ja tõstab E. Enno lasteluule erilisele tasandile. E. Enno esimene lastevärss, religioosse hoiakuga ,,Andi unenägu" avaldati ,,Lastelehes" 1902, edasi ilmus sealsamas E. Enno või Soosaare Erni nime all pidevalt värsse ja proosapalu
Pervik ja Tungal. Kui proosas on põlvkondade vahetus toimunud hoogsamalt ja jõulisemalt, siis lasteluules on uus tõus ilmselt veel ees. Autor tõstab esile järgmiseid lasteluuletajaid: Heiki Vilep kes alates 2002 aastast peale avaldab peaaegu igal aastal uue luuleraamatu: „Tere!” 2002; „Minu laul” 2003; „Tahaksin olla” 2005; „Katus sõidab” 2007 ja Ilmar Trull, kes pakub meeldivaid luuleelamusi luuletustega: „Iseloomuga loom”, 2005; „Musta kassi mumba”, 2006; „Järvevaht ja joogivesi”, 2007. Lastekirjanduse klassikute koondkogumikud on ilmunud kirjanikelt Leelo Tungal, Ott Arder, Ellen Niit, Hando Runnel või teemakesksed lugemikud „Ema, loe mulle!”, „Ruttu tuttu!”, „Unustatud mänguasjad”, jpt. Kindlasti väärivad selles kontekstis mainimist Reet Krusteni asjatundlikult koostatud „Eesti lasteluule kuldraamat” (2008) ja „Eesti muinasjuttude
aega selle toimetajaks. · E. Enno luulet nimetati hämarasõnaliseks ja raskeks, aga ka pehmeks ja unistavaks. o Reserveeritud suhtumist on põhjustanud luuletaja huvi müstika ja teosoofiliste õpetuste vastu. Kuid siit algabki E. Enno omapära ja kordumatus, süvendatud pilk inimelu ning olemise ja mitteolemise probleemidele, mis andis mõjurikkaid, omas ajas ainulaadseid luuleelamusi. · E. Enno luuleloomingu üheks tunnusjooneks on peetud kujundi paljutähenduslikkust. · Lastelaulud loomingu päikesepaisteline pool (,,lillelallerad"). · M. Kampmaa tõdes, et E. Enno pääses ,,lastele hingeliselt lähemale kui ükski teine eesti luuletaja". o Rõhutati kiindumust ja hellust laste suhtes, võimet olla laps täiskasvanunagi, mõista ja sisse elada lapse hingeellu. See on lasteluule kirjutamise üheks
annaabi.ee 
