Konduktiivse kuulmiskahjustuse puhul on takistatud helivõngete edasiandmine väliskõrvast keskkõrva. Selline seisund on sageli mööduv, eriti väikestel lastel ja võib olla põhjustatud vedelikust kõrvas . See võib mööduda iseenesest, või tehakse väike operatsioon, väike lõige kuulmekilesse keskkõrva puhastamiseks. Konduktiivse kurtuse puhul on enamasti abi kuuldeaparaatidest. Inimese kõne on vaikne, ta kuuleb oma kõnet luukuulmise abil. Neurosensoorne kurtus esineb, kui kahjustatud on kohlea kuulmiskiud. See võib olla pärilik, haiguse, ravimite kasutamise, plahvatuse või pikaaegse müra tagajärg. Harvem on neurosensoorse kurtuse põhjuseks kuulmisnärvi kahjustus. Mõlemal juhul ravivõimalused puuduvad. Kuulmislangus vanas eas ongi enamasti neurosensoorne. Kui juhtteede kahjustus on ühes ajupooles enne juhtteede ristumist, siis kahjustub kuulmine ühes kõrvas.
Jõudes trummikilele, panevad helilained selle liikuma ja kuulmeluukesed hakkavad võnkuma, see omakorda kutsub esile sisekõrva teos oleva vedeliku (perilümfi) vibratsiooni. Kogu seda protsessi nimetatakse õhujuhtimiseks. Osa helisid, näiteks inimese enese hääl, jõuab sisekõrva läbi kolju, seetõttu 8 tundub lindilt kuulatuna iseenda hääl harjumatu ja võõras. Tavaelus kuuleb inimene oma häält niinimetatud luukuulmise kaudu. 3.5 Labürindid Põhiline osa sisekõrvast poolringkanalid, esik ja tigu asuvad koljus niinimetatud luulabürindis. Suuremat osa luulabürindis täidab vedelik perilümf, mis keemiliselt koostiselt sarnaneb pea- ja seljaaju ümbritseva ajuvedelikuga. Luulabürindist seespool on membraanidega eraldunud kilelabürint, milles sisaldub endolümf (seda ümbritseb perilümf). Poolringkanalites paiknevad neist peenemad poolringjuhad ja nende ampullitaolistes
annaabi.ee 
