Pähe kinnitub üks paar tundlaid ning üks paar liitsilmi ja sageli ka kuni kolm lihtsilma. Lisaks nendele veel kolm paari suiseid. Suiste ehitus on sõltuvalt putukate toitumistüübist väga erinev. Lähtetüübiks on prussakaliste, mardikaliste, sihktiivaliste haukamissuised, mis on kohastunud tahke toidu vastuvõtmiseks. Toitumisviisi muutumisel kujunesid ümber ka suised. Mesilastel on lisaks lõugadele imikärsa taoline keeleke õienektari vastuvõtmiseks. Sääskede ja lutikaliste suised on muundunud pisteharjasteks, millega saab verd või taimemahlu imeda. Liblikaliste suised on muutunud pikaks imilondiks. Putukate rindmik on kolmelüliline (ees-, kesk- ja tagarindmik). Igale rindmikulülile kinnitub üks paar jalgu. Kesk- ja tagarindmikule kinnitub kummalegi üks paar tiibu (vastavalt eestiivad ja tagatiivad). Enamasti on tiivad läbipaistvad. Tiibu tugevdavad tiivasooned, mis moodustavad võrgustiku. Soonte vahel olevaid alasid nimetatakse tiivasulgudeks
või lõhedes peidus. Öösiti aga ründavad magavaid inimesi, imevad nende verd ning naasevad siis oma varjupaikadesse. Voodilutikad viibivad ühiselt varjupaikades, kuid söömas käivad üksinda. Voodilutikas elutseb maismaal. Lutikas toitub püsisoojaste loomade verest. Munast koorumise järel toitub lutikas eranditult värskest verest, ent võib ka mitu nädalat söömata olla, kui tal sobivat ohvrit ei õnnestu leida. Voodilutikas kuulub lutikaliste seltsi. Lutikad on nokakujuliste suistega varustatud putukad. Voodilutikas toitub püsisoojaste loomade, peamiselt imetajate ning mõningate lindude verest. Inimese poole tõmbab lutikat see, et me hingame välja süsihappegaasi ja meie organism kiirgab soojust. Verd imevad nii emas- kui isasloomad, ent emased, kelle ihus arenevad munad, imevad palju rohkem. 5 - 10 minuti jooksul imeb lutikas niisuguse hulga verd, mis vastab tema viiekordsele kehakaalule
punalehik, vagujalgkühmik (Kukk, 2004). Rannaniitudel võib tänu mitmekesisele sigimisveekogudele kohata kuni 30 liiki kiile. Üsna vähestest Eesti aladelt kirjeldatud endeemsetest putukatest on just rannaniitude ja teiste läheduses leiduvate rannikuelupaikadega seotud saaremaa tondihobu. Sihktiivalistest on rannaniitudele iseloomulikena nimetatud 13 liiki. Päris liigirikkad on rannaniidud ka tirdiliste ja lutikaliste poolest. Küllaltki uuritud putukarühm rannaniitudel on mardikalised. Eesti rannaniitudel on kindlaks tehtud üle 250 liigi mardikaid. Matsalu lahe äärsetelt niitudelt on leitud 88 liiki mardikaid (Kukk, 2004). Matsalu lahe äärsetel rannaniitudel pesitseb 65 linnuliiki. Iseloomulik on nende hulgas kurvitsaliste suur osakaal. Kurvitsaliste kõrval on arvukad värvulised, kuid nende liike on vähe. Iseloomulike liikidena pesitsevad rannaniitudel kiivitaja ja punajalg-tilder, värvulistest
kõrgmäestiku tingimustes 22.4. Kohastumine/ kohanemine seisneb organismi mittepärilikes / pärilikes muutustes tema geneetiliselt määratud reaktsiooninormi piires 22.5. Kohastumise/ kohanemise tulemuseks on kohanemus / kohatumus, näiteks erütrotsüütide arvu suurenemine inimesel nn. Alpi majakeses 23. Kirjuta antud näite juurde õige makroevolutsiooni tüüp. NB! Kõik näited ei ole makroevolutsiooni kohta! 23.1. Prokarüootidest eukarüootide areng progress 23.2. Kiililiste, lutikaliste, kahetiivaliste, kirbuliste ( putukate ) areng divergents 23.3.Vihterpalu metsapõlengu tagajäjel metsa limuste häving 23.4. Risoididest juurte areng sõnajalgtaimedel progress 23.5. Õistaimede seas roosõieliste, maavitsaliste, kõrreliste, liilialiste, korvõieliste areng mitmekesistumine ehk divergents 23.6. Roomajatel kehasisese viljastumise areng täiustumine (progress) 23.7. Maismaataimede vartes juhtsoonte kujunemine kohastumine 23.8
annaabi.ee 
