"lunastusselge" - 1 õppematerjal

Hingring Doris Kareva Luulekogu analüüs, kolme luuletuse analüüs

võimalik, et Kareva on «jõudnud sinnamaale, kus «surm» kõige vähem surma ja «armastus» armastust tähendab». [2] Eelkeel 2 Küll hellitas elu, küll hullutas, lahtise käega lõi, läbi tuisu ja libeda, kiusu ja kibeda endasse tagasi tõi, igast anumast ammutas - kõigist ta peekritest proovida sain - iga magusust maitsesin, mõrkjust mõlema peoga jõin mina, maailmalaps, elu tõrges ja tujukas lemmik - õlul kõikide võlgade öö, silmis lunastusselge hommik. Eelkeel - minevik, tagasivaatamine elule. Luuletaja kirjutab, et elu on andnud ilu, on andnud armastust, on olnud elus ilusaid hetki, mis südames sädelevad ja tekitavad rahutust, ootavad tagasi seda hellust ja naeru. Kuid mitte ainult, elus on olnud ka tormiseid hetki, katsumusi, raskusi ja viletsust. Ehk siis ilu ja valu käivad käsikäes. Elu on väntsutanud, kibedust toonud, kukkumisi, kuid oleme ikkagi üles tõusnud. Mured on need kukkumised, elu keerdkäigud