Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse
kes saavad uskuma ning need, kes Jumala hülgavad, jäävad omaenda saatuse hooleks. Luterluses on
usk see, mille läbi inimene saab kinnitust sellest, kas ta on Jumala oma või mitte. Kalvinismis
annab sellest kinnitust mitte usk, vaid töö.
Kalvinismis peab inimene peab ise vastu minema oma saatusele, mille Jumal talle juba enne
maailma loomist on ette ära määranud. Teda ei aita ei preester, kirik ega sakrament, nagu
katoliiklikus kirikus, kus mainitud asjad vahendasid lunastust (ja lunastuskindlust) inimestele. Ka
kirikus võib olla hukulemääratud inimesi ja kui Jumal on selle nii ette ära otsustanud, siis seda
muuta ei saa. Kristus suri vaid nende eest, kes on ette ära määratud lunastuseks. Tulemuseks oli
äärmuslik individualism. Kalvinist ei saa muul moel mingit kinnitust selle kohta, milline on tema
suhe Jumalaga, kui vaid siis, kui tal on oma kutsumuses edu, ta teeb oma maist tööd hästi.