kevadega loodusluules on loodushäälte imiteerimine. (Lindude matkimine, vetevulinad jne- üheks näiteks oleks "Kolmas kiri Ingile.") · Lilled, päike ja kevad on teema, mida luuletaja vastandab sõjaga. (Seda väljendab "Sirelid õitsevad siiski." ) · Näib, et seoses Ingi kirjadega tegelemisega kadus Visnapuus kevadeülistus. Ta tegi luuletuse "Vihkan kevadet." Kevad oleks nagu tema jaoks oma mõtte See kevadine raske lumelang, kaotanud, selle rõõmusõnumi, mida ta varem nii väga kiitis. Ses on nii palju liigutavat, hella. Aga ikkagi lõpuks ta muutis oma meelt ja hakkas jälle kevadet armastama. Eriti Võib ema ainult nõnda oma luuletustes. hellitella, Seda saab kinnitada luuletusega "Aastaajad." Kui vajub valge villatätar-tang. · Visnapuu luuletusi hakati avaldama ajakirjanduses 1908. aastast.
Üks kevad korra võetud kahelt, kes armus ulatanud käed. Miks kukuvad veel kuusel käod? Sama mõtet kannab "Melankoolia" - "See algab ju, kui lehtpuu urbub / ja luhas laiali on veed. / Siis juba varitseb mu teel / tumm pruunisilmaline kurbus." Kevad oleks nagu tema jaoks oma mõtte kaotanud, selle rõõmusõnumi, mida ta varemalt niiväga kiitis - tagasihoidlikult, kuid siiski võib aimata, mida ta tegelikult kevaditi tundis. Muutus saabub luuletuses "Aastaajad(4)": "See kevadine raske lumelang / ses on nii palju liigutavat, hella / ... / kesk viletsust ja videviku hallust / ma kahtlesin ju kevadises jõus, / jääkilde ujus minu verenõus / ... / nüüd valgus soojusega ühes nõus / nii palju raiskab hüljatulle hellust. / Ma usun taas, et saabub ülestõus." Sama, rahunenud meeleolu jätkab ta oma elu lõpuni, ka viimases kirjutatud luuletuses, kus ta küll ei jäta oma vastusteotsimist, kuid sõlmib maailmaga rahu. See õitsmine on mulle raske kanda
annaabi.ee 
