Aristoteles Nikomachose eetika V raamat
mitmes tähenduses mõista, näiteks selles, mis on õiglane ja mis ebaõiglane ning mis ebaõiglus. Tundub, et
õiglust ja ebaõiglust võib mõista mitmes tähenduses, aga kuna nad on teineteisele lähedased, ei torka nende
tähenduste kattumine silma ega ole nii märgatav, kui kaugete mõistete puhul (välisest vormist tulenevalt on
erinevus ju suur): näiteks kutsutakse ühesuguse nimega -- võti -- seda, mis käib loomade rangluu kohta ja
millega ust lukustatakse165. Seega võib ka inimest mitmes eri tähenduses ebaõiglaseks nimetada. Ebaõiglaseks
peetakse nii seaduserikkujat, ahnitsejat kui ka võrdsusest mittehoolivat166 inimest, seega on selge, et õiglane on
see, kes allub seadustele ning on võrdsuseaustaja. Seadustele alluvat ja võrdsust austavat inimest peame
õiglaseks, seaduserikkujat ja võrdsusest mittehoolivat -- ebaõiglaseks.