Lapsed kompenseerivad selle oma positiivse süstiga ära. See-eest kilomeetri kaugusel asuv kohalik põhikool, millel nimeks Vasta kool, asub ilusas renoveeritud mõisa hoones. Koolil on park ja maja ees roosiaed. Iga lapse unistuste kool. Interjöör on soe ja hubane, klassid on väikesed ja õpilasi on klassis vähe. Õpetajal on aega kõikide lastega tegeleda. Meie alevis on ka raamatukogu, kus tehakse lastele lugemistunde. Asjast huvitunud lapsed lähevad raamatukokku ja raamatukogu tädi loeb neile raamatuid ette. See on selline mõnus koosveetmis aeg lastel. Lapsed lähevad hea meelega kuulama, kui raamatut ette loetakse ja neil on võimalus kaasa rääkida järgmiste raamatute valimisel. Ja pärast on raamatu kohta väike küsitlus, nagu kuldvillaku mäng. See on päris huvitav. Võitja saab väikese meene. See toimub küll harva, aga seda rohkem huvilisi jätkub.
Teisest tütrest, Auguste Mariast, kes sündis 3. jaanuaril 1871, sai väiksele Eedile peagi mänguseltsiline. Eduard Vilde lapsepõlv möödus muretult, ta ei kogenud kehvust ega varajast töösundi. Norulisi lapsepõlvemälestusi jätsid ainult sakstepelg ja mõisnikupoja kius, nagu seda kajastab isiklikele kogemustele toetuv mälestuskild ,,Minu esimesed ,,triibulised" ". Leenu Vilde algatusel ja innustusel korraldati Muuga mõisa peretoas pikil talve- ja sügisõhtuil lugemistunde. Kirjandushuvilised mõisateenijad tulid kokku ja lugesid üheskoos rahvaraamatuid või ,, Eesti Postimehe Jututoast" proosapalu. Nendest lugemisõhtutest võttis Vilde juba varasest lapsepõlvest peale kuulajana osa. Neid tunde võib pidada Vilde kirjandushuvi alguseks. Eedi ise oli muidu viieaastane, kui ema talle ketramise ja kudumise ajal lugemist õpetas. 1873. aasta sügisel pani ema Eedi metsaülema abikaasa juurde saksa keelt õppima
annaabi.ee 
