meieisapalvet- oluline oli ka arusaamine. Kooli uut sisu nähti usuõpetuse omandamises. Laste teadmiste eest vastutasid vanemad. Usuõpetuse öaused tuli omandada kooli või koduõpetuse kaudu. Köstri ülesandeks oli laulu juhtimise kõrval ka laste õpetamine pastori juhiste järgi. Kogudusekoolide põhisisuks katekismus ka kirikulaul. Andekamad omandasid ka kirjutamis- ja arvutamisoskuse. Õppima pidid ka tüdrukud. Katkekismus kujunes loodavate koolide esimeseks lugemisraamatuks. Koolid asutati kirikute juurde. Õppetegevust soodustas uue eestikeelse katekismuse väljaandmine ja aabitsa trükkimine. Köstri võimekusest ja teadmistest olenes koguduse liikmete lugemisoskus. Köstriks võeti inimesed, kes olid piisavalt haritud, et olla laste õpetajaks. Emakeelsete kirikukoolide vamaine andis eestlastele võimaluse pääseda kirjasõna juurde. Siit sai aluse raamatu ja hariduskultuur, mis võis teostuda alles mitu inimpõlve hiljem
Seal said kirjaoskuse mitmed mõisa- ja linnakirjutajad, raamatuköitjad, kaupmehed ja käsitöölised. Lutheri arvates pidi iga inimene oskama lugeda vaimulikke raamatuid, esmajoones piiblit, mille tema ise oli saksa keelde tõlkinud. Luther nõudis kõigilt emakeeles kümne käsu, usutunnistuse ja meieisapalve päheõppimist, kuid ka arusaamist. Kooli uut sisu nähti kõigepealt usuõpetuse omandamises. Katekismus kujunes loodavate koolide esimeseks lugemisraamatuks. Katekismuse kõrval võeti kooliraamatutena kasutusele lauluraamatud, evangeeliumid ja epistlid. Protestantliku kirikukorra järgi asutati koolid kirikute juurde. Maarahvas veel selleks ajaks koolihariduseni ei jõudnud. Talupoegadel kasvasid mõisakohustused. Kontrolliti pastorite keeleoskust ja umbkeelsed asendati kohaliku keele tundjatega. Köstrite asemel hakkasid lapsi õpetama koolmeistrid. Aabitsaõpetuse pidid läbi tegema kõik lapsed. 1601
katekismus aabitsaga koos. Üldiselt polnud varasemate aabitsatel ja vaimulikel raamatutel erilist sisulist vahet. Aabitsa lgemispaladeks olid veel 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses katekismus, palved ja vaimulikud laulud. Ainuke erinevus oli raamatute mahus ja selles, et aabitsasse olid paigutatud tähestik ja veerimissilbid, vahel ka korrutustabel. Ometi leidub 18. sajandi lõpus ka niisuguseid otseselt aabitsaks või lugemisraamatuks nimetatud väljaaindeid, mis pakuvad sootuks uut võrreldes kõige senituntuga. Neist raamatuist võib leida eesti lastekirjanduse esimesi algeid ja nende autoreid võib pidada meie lastekirjanduse eelkäijateks. Fr. G. Arvelius – „Üks Kaunis Jutto- ja Öppetusse-Ramat“ (1782), käsitletud jutukirjanduse kontekstis, peetud õpperaamatuks ning üheks meie varasemaks lasteraamatuks. Arveliuse juturaamatu eeskujuks on olnud Rochow’ „Kinderfreund“. „Jutu ja õpetuseraamat“
Seal said kirjaoskuse mitmed mõisa- ja linnakirjutajad, raamatuköitjad, kaupmehed ja käsitöölised. Lutheri arvates pidi iga inimene oskama lugeda vaimulikke raamatuid, esmajoones piiblit, mille tema ise oli saksa keelde tõlkinud. Luther nõudis kõigilt emakeeles kümne käsu, usutunnistuse ja meieisapalve päheõppimist, kuid ka arusaamist. Kooli uut sisu nähti kõigepealt usuõpetuse omandamises. Katekismus kujunes loodavate koolide esimeseks lugemisraamatuks. Katekismuse kõrval võeti kooliraamatutena kasutusele lauluraamatud, evangeeliumid ja epistlid. Protestantliku kirikukorra järgi asutati koolid kirikute juurde. Maarahvas veel selleks ajaks koolihariduseni ei jõudnud. Talupoegadel kasvasid mõisakohustused. Kontrolliti pastorite keeleoskust ja umbkeelsed asendati kohaliku keele tundjatega. Köstrite asemel hakkasid lapsi õpetama koolmeistrid. Aabitsaõpetuse pidid läbi tegema kõik lapsed. 1601
asutas, tema koostas ka esimese aabitsa 17. sajandi lõpul. Raamatuid levitasid raamatuköitjad, kuna trükiseid transporditi (peamiselt mereteid mööda) lahtiste poognatena ja köideti kohalike köitjate poolt. Veel enne piibli tõlget hakkasid 1700. a-te alguses ilmuma PLAKATID kuberneri käsud ja korraldused, mis olid kaunistatud suurte puulõikeinitsiaalidega, mida raamatutes väga harva kasutati. 1715 ilmus Uus Testament, 1721 kodu- ja kirikuraamat, mis kujunes kõige levinumaks lugemisraamatuks 18. sajandil. 1718 arvatavasti ilmus eestikeelne kalender Tallinnas "Eesti-Ma Rahwa Kalender ehk Täht-Ramat". 1739 ilmus piibel (põhja-)eesti keeles Põhjasõja alguseks oli Eestis 3 trükikoda, siis aga laastasid sõda ja katk maa. Narva trükikoda suleti, Tartu ülikooli trükikoda viidi Rootsi. Säilus vaid Tallinna trükikoda. Eesti raamatu ja ajakirjanduse ajaloos pöördelise tähtsusega oli Peter Ernst Wilde eratrükikoja asutamine Põltsamaal. Major Woldemar Johann v
annaabi.ee 
